JAMBO, AAFRIKA KATUS!
Aafrika kõrgemast mäest- Kilimanjarost (Kilimandžaarost)-on kirjutatud palju, sest see maailma kõrgeim eraldiseisev mägi ja kustunud vulkaan on muutunud paljude eestlaste hulgas ihaldusväärseks reisisihiks. Lumise katusega mägi ahvatleb oma imposantse väljanägemisega savanni taustal- pilt, mida on kindlasti paljud näinud, kas kohapeal või ajakirja klantspildil. Mäe vallutamise teeb populaarseks ka see, et lisaks enda proovilepanemisega 5895 m kõrgusele ronimisega, saab pärast vallutusretke tutvuda Aafrika rikkaliku loomariigiga kohe sealsamas ligidal asuvates rohkem- või vähemkuulsates rahvusparkides nagu Serengeti, Ngorongoro, Tarangire, Lake Manyara... Ja pärast nädal-poolteist sellist seiklust premeerida end puhkusega Sansibari saarel.
Sellise plaani pani paika ka meie grupp: vallutada mägi, käia safaril ja puhata vürtsisaarel. Kogu reisile ähvardas kriipsu peale tõmmata pingeline olukord Keenias, sest reisiprogramm sisaldas lendu Mombasasse Keenias, sealt bussitransfeeri Kilimanjaro jalamil asuvasse Moshisse Tansaanias. Juhtuski kardetud stsenaarium- lennufirma Monarch Airlines tühistas oma lennu Londonist viidates Briti Välisministeeriumi hoiatusele mitte sõita Keeniasse. Samas Keenia rahvuslik lennukompanii Kenya Airways lendab Londonist iga päev Keenia pealinna Nairobisse! Selle peale me oma piletid ümber broneerisimegi. Ja 21. jaanuaril astusidki 24 seiklejat London Heathrow lennujaamas London-Nairobi lennule. Veel 2 matkajat ühinesid meiega juba Tansaanias. Reisi üks eesmärke oli toetada ja julgustada meie kuulsaima mägedesturnija Alar Siku tipuvallutust, kellele oli mägi viimaseks kõikide maailmajagude kõrgemate tippude vallutustest. Lennuk oli pooltühi, mis tagas seltskonnale mugava olemise.
22. jaanuar võttis meid vastu soojas varahommikuses Nairobis. Pahasid märatsejaid ei hakanud silma, ning pärast pampude laadimist bussi katusele asus vapper seltskond teele Tansaania piiri poole, kuhu jäi u. 200 km. Tee ääres jalutasid vastu odade või keppidega relvastatud masaid. Mingil hetkel hakkas kusagil taevas vastu helkima suur valge pilv, mis osutus tegelikult Kilimanjaro valgeks tipuks. Otse ees aga mustendas Kilist kilomeeter madalam pidevalt pilves Mount Meru vulkaan(“must mägi”masaidele). Reisipäev lõppes Tartust suuremas Moshi linnas Kili jalamil. Juba esimesel õhtul paiskas loojuv päike oma punakaid kiiri Kilimanjaro valgele mütsile, mis oli päris hurmav vaatepilt. See pilt jätkus hommikul, kui päike ei jätnud oma trikke- jälle paitas ta oma valgusega lumemütsi, nüüd juba teise nurga alt. Uuesti bussi, et alustada pooleteistunnist sõitu Kilimanjaro Rahvuspargi Marangu väravasse 1860 m kõrgusele. Kuna seekord pidime oma seljakottidega bussisalongi väärtuslikku ruumi jagama, siis osutusid mõned inimesed ülearuseks. Need aga pandi kohaliku ronimispealiku džiipi. Kuna olin üks õnnetu, kes pidi bussisõiduvõludest ilma jääma, siis kasutasin aega kohalikele selgeks tegemiseks, et Eestis on rahvuparkidesse sisenemine tasuta, mida nad mitte ei suutnud uskuda. Džiip vedas ennast palju kiiremini ülesse kui buss (ausalt öeldes oli meil selle transpordiliigi kohalejõudmise üle suur kahtlus). Kohapeal tuli ennast registreerida, mis seisnes passinumbri ja muude tähtsate andmete edastamises, milles oluline koht oli elukutses- nii palju managere pole ma ühes kohas kogunemas näinud! Ringi jooksid igasugused nännipakkujad (särgid, mütsid, maakaardid). Kui grupp bussiga lõpuks saabus, laadisime seljakotid maha ja andsime need südamevaluga üle meie kandjatele. Tutvusime meie nelja giidi ja peakokaga. Kokku oli nüüd juba 26 matkaja peale 50 abistavat kohalikku personali tshaga-hõimust(giidid, kokad, pakikandjad, abigiidid, abikokad). Mul õnnestus pildistada oma pakikandjat Brunot, kes hiljem osutus ka kelneriks! Seda juhuks, kui näen oma kallist seljakotti viimast korda. Grupp jagunes haneritta ja algaski esimese päeva 3 tunnine retk pea kilomeeter kõrgemal asuvatesse Mandara onnidesse (2750 m) saatjaks ülejäänud päevadeks käsklus “pole pole” (rahulikult, aeglaselt). Meie rada oli nimelt see väidetavalt lihtsaim ja populaarseim “coca cola” ehk Marangu rada (34 km tippu), kus majutused telkide asemel onnides. Vaatamata rändajate rohkusele, lisaks veel pakikandjad pambud pealael, on see rada maastikuliselt väga mitmekesine, pakkudes suurepäraseid vaateid Mawenzile (5149 m) ja võimalusi kohata erinevaid loomi-linde. See rada on ka ligilähedane sellele, mida mööda Hans Meyer tõusis esimest korda Kili tippu 1889. aastal. Mingi aja pärast hakkas sooja vihma kallama. Alguses tüütasid meid kohalikud poisikesed, kes pakkusid särke müüa või siis raha eest kepil ronivaid kameeleone pildistada. Esimene päev kulges vihmametsas, mida iseloomustasid kõrged puud nende ümber keerdunud liaanide ja rippuvate samblatortidega ning tiheda põõsastikuga. Siin nägi mets välja kui nõiduslik Babajagaa elupaik. Ülespoole ronides tegime ikka pilti, kuid silmad jäid suletuks meie ümber luuravale loomastikule, mida nägime aga alla tulles: koolobus-ahve, manguste, agaame, erinevaid linde nagu nektarlinnud). Varsti jõudsimegi oma esimestesse onnidesse, kus järgnes jälle sissekirjutamisprotseduur. Esimene ühine õhtusöögioode- popkorn, keeks, maapähklid ja tee. Siis ka pärisõhtusöök, mis muutus retke lõpus kuidagi juba vastumeelseks- ikka need röstsaiad.
Järgmisel päeval tuli juba pikemalt rühkida- 5-6 tundi, et jõuda 3720 m kõrgusel asuvatesse rahvarohketesse Horombo onnidesse. Möödusime Maundi kraatrist ja paari tunni pärast jõudsime välja metsapiirist, ning juba avanesidki suurpärased vaated Uhuru lumisele tipule ja Mawenzi sakilisele harjale. Rada kulges piki nõmme, kus siin-seal näha omapäraseid, kuni 5 m kõrguseid endeemseid senecio kilimanjari taimi, lobeeliaid ja mäekülgi katvaid kollakas-valgeid protea õisi ning trompetlilli. Horombost imetlesime öösel all siravaid Moshi tulesid ja hommikusi päikesekiiri, mis tungisid läbi allpool laotuvaid pilvi. Siin tegime ka ühe aklimatitsioonipäeva, et harjuda kõrgusega. Selleks tõusime 4100 m kõrgusele peaaegu Mawenzit ja Kilimanjarot eraldavale laavatasandikule- Sadulale (kuru). Järgmine päev algas aga 6-tunnise matkaga (~10 km) Kibo onnideni (4703 m). Peale 4000 m kulges rada piki alpiaasu ja kivikõrbe. Kibos keerasime pea kohe magama (niipalju kui hõredast õhust valutav pea lubas), et saada äratatud kell 23.00. Ja see hetk saabus ruttu. Öine teejoomine ja haneritta seadmine, ning keskööl algas meie vapra seltskonna tõus Aafrika katusele. Peagi algas lumesadu. Ainsaks valgusallikaks peas olevad kükloobid, ning aeglase sammurütmiga tatsumine pilk eesmineja kandadel. Kraatriserva madalaimasse punkti- Gillman's Pointi (5685 m) jõuti kuskil 4.30, siit veel 210 m ja paar tundi Uhuru tippu (5895 m), kuhu jõuti päikesetõusuks, nii kella 6.30-ks. Pildistamine ja shampusejoomine ning Alar Siku õnnitlemine. Ja siis kiirelt alla piki rusukallet “suusatades”. Edasi Kibo onnid ja peale lühikest puhkust pikk laskumine Horombo onnideni. Järgmisel hommikul pidasime maha piduliku tseremoonia: andsime pakikandjatele, kokkadele ja giididele üle nende 6-päevase teenistuse, pärast mida tervitati meid ühise “Kilimanjaro” lauluga 50-nest suust. Vastasime neile oma “Seiklejate” lauluga, mis kirjas särkide tagumisel poolel. Ja nüüd juba laskumine Mandara onnideni, ja edasi juba pargi väravasse, kus anti tippujõudnutele üle vastavad sertifikaadid. Õhtu leidis meid juba Arushast.
Järgmine päev viis meie seltskonna nüüd juba džiipidel Suure Riftioru serval asuvasse Lake Manyara Rahvusparki. Seda piirkonda kirjeldab Hemingway oma raamatus “Aafrika igihaljad künkad”. Enne safarile minekut värskendasime end Mto Wa Mbu (“moskiitojõgi”) küla hotelli basseinis ja manustasime ülimaitsvaid punaseid banaane. Lake Manyara Rahvuspark on kuulus oma mööda puid ronivate lõvide poolest ja neid me ka nägime. Lisaks veel leopardi, mida esineb seal küll palju, kuid raske näha. Ümberringi ronisid ja ajasid oma asju paavianid; kohtasime veel elevante, kaelkirjakuid, jõehobusid, sebrasid, impala-antiloope, pühvleid, tüügassigu; lindudest jättis meeldejäävama mulje sarviklind. Järgmisel päeval hakkasime tõusma Ngorongoro kraatri, õigemini kaldeera, servale. Erinevalt Lake Manyarast, mis on peamiselt metsa-ja järvepark, iseloomustab Ngorongorot tohutu avarus üksikute akaatsiatega. Juba kaldeera servalt 2300 m kõrguselt võis 500-600 meetrit allpool-kaldeera põhjas-märgata liikuvaid musti täppe-loomakarju. Laskusime džiipidega piki serpentiinina kulgevat muhklikku teed kuni 23 km läbimõõduga kraatri põhja, kus meie juurde tulid kohe masaid lõvihambaid müüma. Samuti tervitasid meid arvukad sebra-ja gnuukarjad, pühvlid ja gasellid. Siin-seal jooksid ringi shaakalid ja korjuste juures hüaanid koos raisakotkastega. Kuskilt pistis pea välja luurav gepard, ja kaugelt jõllitas must ninasarvik. Kraatris asuva soodajärve kaldal roosatasid flamingod. Muudest lindudest jäid meelde suured hiidtrapid ja loomulikult jaanalinnud. Lõunapeatuse ajal napsasid kanakoiva otse käest pikeerivad kullid. Uuesti džiipi asudes jalutas meie poole tohutute võhkadega vana üksik isaelevant, kes pöördus meie masinatest mõne meetri kauguselt. See manööver viis nii mõnegi mehe pingi alla. Selle kahe päeva jooksul õnnestus meil näha kõiki “suure viisiku” loomi: lõvi, leopardi, ninasarvikut, pühvlit ja elevanti.
Järgmisel päeval võtsime ette tavatu 9 tunnise bussisõidu Arushast India ookeani ääres asuvasse Dar es Salaami. See oli suht ekstreemne sõit mööda kitsast maanteed, kus bussis oli ainult siis talutav, kui ta liikus. Dar es Salaamis sõitsime kohe sadamasse, kus väljus kiirkatamaraan Sansibarile. Osa seltskonnast veetis ülerahvastatud paadis laevadekil, teised aga nautisid konditsioneeriga salongis kohaliku seebi vaatamist. Sansibaril tegelesime saare idarannikul kookospalmiga ääristatud rannal päikesepüüdmisega, rolleriga saart mööda kihutamisega, snorgeldamisega imelises korallide ja värviliste kalade maailmas ja kalapüügiga kohalikes kitsastes purjega puupaatides (dau'des). Pimedas kohale saabudes kuulsime nagu kauget rongisõitu, mis järgmisel päeval osutus umbes pool kilomeetrit rannas eemal korallrifi äärel murduvaks vahutavaks lainevalliks. Selle ohtliku valge piiri ja puudervalge liivaga ranna vahele jäi madal türkiissinine vesi. Kui peesitamisest villand sai, võtsime ette vürtsiekskursiooni (Sansibar on maailma tähtsaim nelgitootja!) ja saare pealinna Stone Town'i külastamise. See linn on huvitava araabiapärase arhitektuuri-valgete majade ja kitsaste tänavatega, mosheedega, lärmaka kalaturu ning tulipunaste õitega kuning-leekpuudega ääristatud alleedega. Selles linnas sündis Queeni solist Freddy Mercury, kelle väidetavat maja sai ka vaadatud, kuigi kaart väitis muud. Selle vürtsi-ja orjakaubanduse keskuse üheks tõmbenumbriks on ka nikerdatud majauksed, mille raamid pandi püsti enne maja ehitamise alustamist. Peale neljapäevast puhkust paradiisisaarel viis meie tee jälle praamile ja edasi juba lennukile kodu poole.
Aafrika kõrgemast mäest- Kilimanjarost (Kilimandžaarost)-on kirjutatud palju, sest see maailma kõrgeim eraldiseisev mägi ja kustunud vulkaan on muutunud paljude eestlaste hulgas ihaldusväärseks reisisihiks. Lumise katusega mägi ahvatleb oma imposantse väljanägemisega savanni taustal- pilt, mida on kindlasti paljud näinud, kas kohapeal või ajakirja klantspildil. Mäe vallutamise teeb populaarseks ka see, et lisaks enda proovilepanemisega 5895 m kõrgusele ronimisega, saab pärast vallutusretke tutvuda Aafrika rikkaliku loomariigiga kohe sealsamas ligidal asuvates rohkem- või vähemkuulsates rahvusparkides nagu Serengeti, Ngorongoro, Tarangire, Lake Manyara... Ja pärast nädal-poolteist sellist seiklust premeerida end puhkusega Sansibari saarel.
Sellise plaani pani paika ka meie grupp: vallutada mägi, käia safaril ja puhata vürtsisaarel. Kogu reisile ähvardas kriipsu peale tõmmata pingeline olukord Keenias, sest reisiprogramm sisaldas lendu Mombasasse Keenias, sealt bussitransfeeri Kilimanjaro jalamil asuvasse Moshisse Tansaanias. Juhtuski kardetud stsenaarium- lennufirma Monarch Airlines tühistas oma lennu Londonist viidates Briti Välisministeeriumi hoiatusele mitte sõita Keeniasse. Samas Keenia rahvuslik lennukompanii Kenya Airways lendab Londonist iga päev Keenia pealinna Nairobisse! Selle peale me oma piletid ümber broneerisimegi. Ja 21. jaanuaril astusidki 24 seiklejat London Heathrow lennujaamas London-Nairobi lennule. Veel 2 matkajat ühinesid meiega juba Tansaanias. Reisi üks eesmärke oli toetada ja julgustada meie kuulsaima mägedesturnija Alar Siku tipuvallutust, kellele oli mägi viimaseks kõikide maailmajagude kõrgemate tippude vallutustest. Lennuk oli pooltühi, mis tagas seltskonnale mugava olemise.
22. jaanuar võttis meid vastu soojas varahommikuses Nairobis. Pahasid märatsejaid ei hakanud silma, ning pärast pampude laadimist bussi katusele asus vapper seltskond teele Tansaania piiri poole, kuhu jäi u. 200 km. Tee ääres jalutasid vastu odade või keppidega relvastatud masaid. Mingil hetkel hakkas kusagil taevas vastu helkima suur valge pilv, mis osutus tegelikult Kilimanjaro valgeks tipuks. Otse ees aga mustendas Kilist kilomeeter madalam pidevalt pilves Mount Meru vulkaan(“must mägi”masaidele). Reisipäev lõppes Tartust suuremas Moshi linnas Kili jalamil. Juba esimesel õhtul paiskas loojuv päike oma punakaid kiiri Kilimanjaro valgele mütsile, mis oli päris hurmav vaatepilt. See pilt jätkus hommikul, kui päike ei jätnud oma trikke- jälle paitas ta oma valgusega lumemütsi, nüüd juba teise nurga alt. Uuesti bussi, et alustada pooleteistunnist sõitu Kilimanjaro Rahvuspargi Marangu väravasse 1860 m kõrgusele. Kuna seekord pidime oma seljakottidega bussisalongi väärtuslikku ruumi jagama, siis osutusid mõned inimesed ülearuseks. Need aga pandi kohaliku ronimispealiku džiipi. Kuna olin üks õnnetu, kes pidi bussisõiduvõludest ilma jääma, siis kasutasin aega kohalikele selgeks tegemiseks, et Eestis on rahvuparkidesse sisenemine tasuta, mida nad mitte ei suutnud uskuda. Džiip vedas ennast palju kiiremini ülesse kui buss (ausalt öeldes oli meil selle transpordiliigi kohalejõudmise üle suur kahtlus). Kohapeal tuli ennast registreerida, mis seisnes passinumbri ja muude tähtsate andmete edastamises, milles oluline koht oli elukutses- nii palju managere pole ma ühes kohas kogunemas näinud! Ringi jooksid igasugused nännipakkujad (särgid, mütsid, maakaardid). Kui grupp bussiga lõpuks saabus, laadisime seljakotid maha ja andsime need südamevaluga üle meie kandjatele. Tutvusime meie nelja giidi ja peakokaga. Kokku oli nüüd juba 26 matkaja peale 50 abistavat kohalikku personali tshaga-hõimust(giidid, kokad, pakikandjad, abigiidid, abikokad). Mul õnnestus pildistada oma pakikandjat Brunot, kes hiljem osutus ka kelneriks! Seda juhuks, kui näen oma kallist seljakotti viimast korda. Grupp jagunes haneritta ja algaski esimese päeva 3 tunnine retk pea kilomeeter kõrgemal asuvatesse Mandara onnidesse (2750 m) saatjaks ülejäänud päevadeks käsklus “pole pole” (rahulikult, aeglaselt). Meie rada oli nimelt see väidetavalt lihtsaim ja populaarseim “coca cola” ehk Marangu rada (34 km tippu), kus majutused telkide asemel onnides. Vaatamata rändajate rohkusele, lisaks veel pakikandjad pambud pealael, on see rada maastikuliselt väga mitmekesine, pakkudes suurepäraseid vaateid Mawenzile (5149 m) ja võimalusi kohata erinevaid loomi-linde. See rada on ka ligilähedane sellele, mida mööda Hans Meyer tõusis esimest korda Kili tippu 1889. aastal. Mingi aja pärast hakkas sooja vihma kallama. Alguses tüütasid meid kohalikud poisikesed, kes pakkusid särke müüa või siis raha eest kepil ronivaid kameeleone pildistada. Esimene päev kulges vihmametsas, mida iseloomustasid kõrged puud nende ümber keerdunud liaanide ja rippuvate samblatortidega ning tiheda põõsastikuga. Siin nägi mets välja kui nõiduslik Babajagaa elupaik. Ülespoole ronides tegime ikka pilti, kuid silmad jäid suletuks meie ümber luuravale loomastikule, mida nägime aga alla tulles: koolobus-ahve, manguste, agaame, erinevaid linde nagu nektarlinnud). Varsti jõudsimegi oma esimestesse onnidesse, kus järgnes jälle sissekirjutamisprotseduur. Esimene ühine õhtusöögioode- popkorn, keeks, maapähklid ja tee. Siis ka pärisõhtusöök, mis muutus retke lõpus kuidagi juba vastumeelseks- ikka need röstsaiad.
Järgmisel päeval tuli juba pikemalt rühkida- 5-6 tundi, et jõuda 3720 m kõrgusel asuvatesse rahvarohketesse Horombo onnidesse. Möödusime Maundi kraatrist ja paari tunni pärast jõudsime välja metsapiirist, ning juba avanesidki suurpärased vaated Uhuru lumisele tipule ja Mawenzi sakilisele harjale. Rada kulges piki nõmme, kus siin-seal näha omapäraseid, kuni 5 m kõrguseid endeemseid senecio kilimanjari taimi, lobeeliaid ja mäekülgi katvaid kollakas-valgeid protea õisi ning trompetlilli. Horombost imetlesime öösel all siravaid Moshi tulesid ja hommikusi päikesekiiri, mis tungisid läbi allpool laotuvaid pilvi. Siin tegime ka ühe aklimatitsioonipäeva, et harjuda kõrgusega. Selleks tõusime 4100 m kõrgusele peaaegu Mawenzit ja Kilimanjarot eraldavale laavatasandikule- Sadulale (kuru). Järgmine päev algas aga 6-tunnise matkaga (~10 km) Kibo onnideni (4703 m). Peale 4000 m kulges rada piki alpiaasu ja kivikõrbe. Kibos keerasime pea kohe magama (niipalju kui hõredast õhust valutav pea lubas), et saada äratatud kell 23.00. Ja see hetk saabus ruttu. Öine teejoomine ja haneritta seadmine, ning keskööl algas meie vapra seltskonna tõus Aafrika katusele. Peagi algas lumesadu. Ainsaks valgusallikaks peas olevad kükloobid, ning aeglase sammurütmiga tatsumine pilk eesmineja kandadel. Kraatriserva madalaimasse punkti- Gillman's Pointi (5685 m) jõuti kuskil 4.30, siit veel 210 m ja paar tundi Uhuru tippu (5895 m), kuhu jõuti päikesetõusuks, nii kella 6.30-ks. Pildistamine ja shampusejoomine ning Alar Siku õnnitlemine. Ja siis kiirelt alla piki rusukallet “suusatades”. Edasi Kibo onnid ja peale lühikest puhkust pikk laskumine Horombo onnideni. Järgmisel hommikul pidasime maha piduliku tseremoonia: andsime pakikandjatele, kokkadele ja giididele üle nende 6-päevase teenistuse, pärast mida tervitati meid ühise “Kilimanjaro” lauluga 50-nest suust. Vastasime neile oma “Seiklejate” lauluga, mis kirjas särkide tagumisel poolel. Ja nüüd juba laskumine Mandara onnideni, ja edasi juba pargi väravasse, kus anti tippujõudnutele üle vastavad sertifikaadid. Õhtu leidis meid juba Arushast.
Järgmine päev viis meie seltskonna nüüd juba džiipidel Suure Riftioru serval asuvasse Lake Manyara Rahvusparki. Seda piirkonda kirjeldab Hemingway oma raamatus “Aafrika igihaljad künkad”. Enne safarile minekut värskendasime end Mto Wa Mbu (“moskiitojõgi”) küla hotelli basseinis ja manustasime ülimaitsvaid punaseid banaane. Lake Manyara Rahvuspark on kuulus oma mööda puid ronivate lõvide poolest ja neid me ka nägime. Lisaks veel leopardi, mida esineb seal küll palju, kuid raske näha. Ümberringi ronisid ja ajasid oma asju paavianid; kohtasime veel elevante, kaelkirjakuid, jõehobusid, sebrasid, impala-antiloope, pühvleid, tüügassigu; lindudest jättis meeldejäävama mulje sarviklind. Järgmisel päeval hakkasime tõusma Ngorongoro kraatri, õigemini kaldeera, servale. Erinevalt Lake Manyarast, mis on peamiselt metsa-ja järvepark, iseloomustab Ngorongorot tohutu avarus üksikute akaatsiatega. Juba kaldeera servalt 2300 m kõrguselt võis 500-600 meetrit allpool-kaldeera põhjas-märgata liikuvaid musti täppe-loomakarju. Laskusime džiipidega piki serpentiinina kulgevat muhklikku teed kuni 23 km läbimõõduga kraatri põhja, kus meie juurde tulid kohe masaid lõvihambaid müüma. Samuti tervitasid meid arvukad sebra-ja gnuukarjad, pühvlid ja gasellid. Siin-seal jooksid ringi shaakalid ja korjuste juures hüaanid koos raisakotkastega. Kuskilt pistis pea välja luurav gepard, ja kaugelt jõllitas must ninasarvik. Kraatris asuva soodajärve kaldal roosatasid flamingod. Muudest lindudest jäid meelde suured hiidtrapid ja loomulikult jaanalinnud. Lõunapeatuse ajal napsasid kanakoiva otse käest pikeerivad kullid. Uuesti džiipi asudes jalutas meie poole tohutute võhkadega vana üksik isaelevant, kes pöördus meie masinatest mõne meetri kauguselt. See manööver viis nii mõnegi mehe pingi alla. Selle kahe päeva jooksul õnnestus meil näha kõiki “suure viisiku” loomi: lõvi, leopardi, ninasarvikut, pühvlit ja elevanti.
Järgmisel päeval võtsime ette tavatu 9 tunnise bussisõidu Arushast India ookeani ääres asuvasse Dar es Salaami. See oli suht ekstreemne sõit mööda kitsast maanteed, kus bussis oli ainult siis talutav, kui ta liikus. Dar es Salaamis sõitsime kohe sadamasse, kus väljus kiirkatamaraan Sansibarile. Osa seltskonnast veetis ülerahvastatud paadis laevadekil, teised aga nautisid konditsioneeriga salongis kohaliku seebi vaatamist. Sansibaril tegelesime saare idarannikul kookospalmiga ääristatud rannal päikesepüüdmisega, rolleriga saart mööda kihutamisega, snorgeldamisega imelises korallide ja värviliste kalade maailmas ja kalapüügiga kohalikes kitsastes purjega puupaatides (dau'des). Pimedas kohale saabudes kuulsime nagu kauget rongisõitu, mis järgmisel päeval osutus umbes pool kilomeetrit rannas eemal korallrifi äärel murduvaks vahutavaks lainevalliks. Selle ohtliku valge piiri ja puudervalge liivaga ranna vahele jäi madal türkiissinine vesi. Kui peesitamisest villand sai, võtsime ette vürtsiekskursiooni (Sansibar on maailma tähtsaim nelgitootja!) ja saare pealinna Stone Town'i külastamise. See linn on huvitava araabiapärase arhitektuuri-valgete majade ja kitsaste tänavatega, mosheedega, lärmaka kalaturu ning tulipunaste õitega kuning-leekpuudega ääristatud alleedega. Selles linnas sündis Queeni solist Freddy Mercury, kelle väidetavat maja sai ka vaadatud, kuigi kaart väitis muud. Selle vürtsi-ja orjakaubanduse keskuse üheks tõmbenumbriks on ka nikerdatud majauksed, mille raamid pandi püsti enne maja ehitamise alustamist. Peale neljapäevast puhkust paradiisisaarel viis meie tee jälle praamile ja edasi juba lennukile kodu poole.
No comments:
Post a Comment