COSTA RICA: “RIKAS RANNIK”.
Tossav vulkaan silmapiiril, päikesekiir sillerdamas orhideeõiel, möiraahvi hommikused möiratused, puuderoheluses vilksatav erkpunane aara ja tuhanded värvikirevad liblikad, ning langeva joa peegelpilti ilmunud vettjoova jaaguari kollatähniline rüü. See on Costa Rica.
Septembris 1502 maabus Kolumbus Kariibi mere rannas, mis on praegu Costa Ricas tuntud kui Puerto Limon, ja viibis siin 17 päeva oma viimase-neljanda-reisi ajal. Tema järglane hispaania kapten Gil Gonzales Davila, kes oli hämmastunud Nikoya piirkonna elanike kuldehetest ja dekoratsioonidest, ristis selle 1522. aastal Costa Rica'ks, hispaania keeles "rikas rannik". Kolumbuse saabumisel pärismaalased praktiseerisid religioosseid riitusi, mis sarnanesid maiade ja asteekide omale, kuid närisid sarnaselt inkadele kokalehti. Muideks film “1492” (G. Depardieu'ga peaosas, ja ka samanimeline Vangelise filmimuusika), mis käsitles Kolumbuse Ameerika-avastamist, filmiti just Costa Ricas. Michael Crichtoni raamatu “Jurassic Park” tegevus toimub ka Costa Ricas.
Costa Rica on ka rahulik, sõbralik ja demokraatlik riik. Ta on pindalalt natuke suurem kui Eesti (rahvaarvult aga u. 3 korda suurem), aga väiksem Lätist. See on üks väheseid riike, kus väikesel territooriumil on nii mitmekesine loodus: vulkaanid ja mäed (kõrgeim tipp Cerro Chirripo, 3820 m), vihmametsad, kärestikulised jõed ja muinasjutulised rannad. Kitsamast kohast on Costa Rica ainult 120 km lai, ulatudes pehme liivaga Kariibi mere randadest idas Vaikse ookeani sakilise rannikuni läänes. Mõlemad ookeanid on hea ilmaga näha Irazu vulkaanilt või isegi mööda keskahelikku pidi kulgevat Pan-Ameerika kiirteelt. Põhjas piirneb ta Nikaraaguaga ja lõunas Panamaga. Keskahelikud oma kohati tegutsevate vulkaanidega (Arenali vulkaan, mis on eriti aktiivne alates 1968.aastast) eraldavad auravad Kariibi džunglid Vaikse ookeani madalmaast. Nende vahele jääb veel ideaalse kliimaga kõrgplatoo Meseta Central: mitte kunagi liiga palav või jahe, ega niiske või kuiv, ühesõnaga- elamiseks ideaalse kliimaga, mis tingib ka selle piirkonna tihedaima asustatuse (San Jose). See vulkaaniline viljakas pinnas on ka ideaalne põllumajandusele: banaanid ja kohv, mis on Costa Rica peamised ekspordiallikad. Muideks, möödunud sajandi neljakümnendatel aastatel õppisid kostariikalaste lapsed lugema lausega: “Kohvi on minule hea. Ma joon kohvi igal hommikul”. Jahedama kliimaga on ka Talamanca mäeaheliku nõlvadel paiknev Monteverde rajoon, mida iseloomustavad nõiduslikud pilvemetsad, kus võib kohata haruldast lindu hundkveesali (ketsali).
Inimesed- kostariikalased ehk ticos (mehed) ja ticas (naised)- on väga lahked ja abivalmid.
Tänu armee puudumisele on see väike rahulik riik pääsenud paljudest hädadest, mis on tabanud tema Kesk-Ameerika naabreid. Pealinn San Jose on u. Tallinna suurune kena linn, milles valitseb tähelepanuväärne puhtus. Linna ilmestavad suurepärased pargid, poed, restoranid ja värvikad turud. Mõned pargid on ka “ohtlikud”, kuid mitte kuritegevuse, vaid selle tõttu, et pargis kasvavatelt puudelt võib midagi pähe kukkuda, näiteks küpsenud mango.
Costa Rica on oma üldisest pindalast eraldanud rahvusparkidele ja kaitsealadele rohkem, kui ükski teine maa maailmas (u.27%) ja see teeb temast ökoturismi paradiisi. Esimene rahvuspark Cabo Blanco (Nicoya poolsaarel) loodi skandinaavlaste- Karen Morgensoni ja Olof Wessbergi- poolt. Skandinaavia laste toetusega on ka loodud Laste Igavene Mets.
Mitmekesine loodus lubab laiaulatuslikku aktiivset puhkust ja “pehmeid” loodusretki erinevates rahvusparkides (Tortuguero, Monteverde, Manuel Antonio jt.)nagu näiteks matkamine, paadiretked, vulkaanide vaatlemine, ratsutamine ja golf, linnuvaatlemine, matkamine köisradadel, sukeldumine, surfamine ja kalapüük.
Tossav vulkaan silmapiiril, päikesekiir sillerdamas orhideeõiel, möiraahvi hommikused möiratused, puuderoheluses vilksatav erkpunane aara ja tuhanded värvikirevad liblikad, ning langeva joa peegelpilti ilmunud vettjoova jaaguari kollatähniline rüü. See on Costa Rica.
Septembris 1502 maabus Kolumbus Kariibi mere rannas, mis on praegu Costa Ricas tuntud kui Puerto Limon, ja viibis siin 17 päeva oma viimase-neljanda-reisi ajal. Tema järglane hispaania kapten Gil Gonzales Davila, kes oli hämmastunud Nikoya piirkonna elanike kuldehetest ja dekoratsioonidest, ristis selle 1522. aastal Costa Rica'ks, hispaania keeles "rikas rannik". Kolumbuse saabumisel pärismaalased praktiseerisid religioosseid riitusi, mis sarnanesid maiade ja asteekide omale, kuid närisid sarnaselt inkadele kokalehti. Muideks film “1492” (G. Depardieu'ga peaosas, ja ka samanimeline Vangelise filmimuusika), mis käsitles Kolumbuse Ameerika-avastamist, filmiti just Costa Ricas. Michael Crichtoni raamatu “Jurassic Park” tegevus toimub ka Costa Ricas.
Costa Rica on ka rahulik, sõbralik ja demokraatlik riik. Ta on pindalalt natuke suurem kui Eesti (rahvaarvult aga u. 3 korda suurem), aga väiksem Lätist. See on üks väheseid riike, kus väikesel territooriumil on nii mitmekesine loodus: vulkaanid ja mäed (kõrgeim tipp Cerro Chirripo, 3820 m), vihmametsad, kärestikulised jõed ja muinasjutulised rannad. Kitsamast kohast on Costa Rica ainult 120 km lai, ulatudes pehme liivaga Kariibi mere randadest idas Vaikse ookeani sakilise rannikuni läänes. Mõlemad ookeanid on hea ilmaga näha Irazu vulkaanilt või isegi mööda keskahelikku pidi kulgevat Pan-Ameerika kiirteelt. Põhjas piirneb ta Nikaraaguaga ja lõunas Panamaga. Keskahelikud oma kohati tegutsevate vulkaanidega (Arenali vulkaan, mis on eriti aktiivne alates 1968.aastast) eraldavad auravad Kariibi džunglid Vaikse ookeani madalmaast. Nende vahele jääb veel ideaalse kliimaga kõrgplatoo Meseta Central: mitte kunagi liiga palav või jahe, ega niiske või kuiv, ühesõnaga- elamiseks ideaalse kliimaga, mis tingib ka selle piirkonna tihedaima asustatuse (San Jose). See vulkaaniline viljakas pinnas on ka ideaalne põllumajandusele: banaanid ja kohv, mis on Costa Rica peamised ekspordiallikad. Muideks, möödunud sajandi neljakümnendatel aastatel õppisid kostariikalaste lapsed lugema lausega: “Kohvi on minule hea. Ma joon kohvi igal hommikul”. Jahedama kliimaga on ka Talamanca mäeaheliku nõlvadel paiknev Monteverde rajoon, mida iseloomustavad nõiduslikud pilvemetsad, kus võib kohata haruldast lindu hundkveesali (ketsali).
Inimesed- kostariikalased ehk ticos (mehed) ja ticas (naised)- on väga lahked ja abivalmid.
Tänu armee puudumisele on see väike rahulik riik pääsenud paljudest hädadest, mis on tabanud tema Kesk-Ameerika naabreid. Pealinn San Jose on u. Tallinna suurune kena linn, milles valitseb tähelepanuväärne puhtus. Linna ilmestavad suurepärased pargid, poed, restoranid ja värvikad turud. Mõned pargid on ka “ohtlikud”, kuid mitte kuritegevuse, vaid selle tõttu, et pargis kasvavatelt puudelt võib midagi pähe kukkuda, näiteks küpsenud mango.
Costa Rica on oma üldisest pindalast eraldanud rahvusparkidele ja kaitsealadele rohkem, kui ükski teine maa maailmas (u.27%) ja see teeb temast ökoturismi paradiisi. Esimene rahvuspark Cabo Blanco (Nicoya poolsaarel) loodi skandinaavlaste- Karen Morgensoni ja Olof Wessbergi- poolt. Skandinaavia laste toetusega on ka loodud Laste Igavene Mets.
Mitmekesine loodus lubab laiaulatuslikku aktiivset puhkust ja “pehmeid” loodusretki erinevates rahvusparkides (Tortuguero, Monteverde, Manuel Antonio jt.)nagu näiteks matkamine, paadiretked, vulkaanide vaatlemine, ratsutamine ja golf, linnuvaatlemine, matkamine köisradadel, sukeldumine, surfamine ja kalapüük.
Tõelised seikluseotsijad saavad aga vaadata keevasse kraatrisse (Poas'i vulkaan)või sukelduda koos vaalade ja delfiinidega, ning parvetada kärestikulistel jõgedel.Või nautida lihtsalt pura vida (puhast elu)- rahvuslik väljendus, mis võtab kokku parima elust, sekeldustevaba eksisteerimise.
RIPPTEED
Paljud teavad, et suurem osa vihmametsade elustiku mitmekesisusest asub kõrgel puuvõrades. Kuid 30-60 m kõrguste puude puhul on tavalisel inimesel raske näha, mis toimub seal üleval. Siin tulebki appi erinavates vormides “canopy-retk” (canopy-siin: “puuvõra” ingl.k.): mõned firmad on ehitanud jalutusrajad puude vahele, mõned pakuvad “taevalifti” ehk õhutramme. Teised on jälle ehitanud vaateplatvormid suurte puude latvadesse. Külastajad vintsitakse ülesse ja seal nad siis ootavad kuniks elukad suvatsevad mööda vuhiseda või “läbi hüpata”. Kuid enne, kui “canopy way” läks massidesse, kasutasid teadlased seda vihmametsa uurimise eesmärgil (ajaloos kasutati hõimude poolt ka erinevatel praktilistel eesmärkidel). Üks tuntumaid vihmametsade uurijaid on aga väliseestlane Illar Muul, kes uurimaks lendoravaid, pidi noore zooloogina ise puulatvadesse kolima. Tal tekkis vajadus luua puuvõrades liikumise võimalus. Siit kasvasid välja erilised rippuvad rajad vihmametsa võrade kõrgusel, mis avasid inimestele täiesti uue maailma. Seda on võrreldud akvalangi kasutuselevõtuga korallriffide mitmekesisuse uurimisel. Üsna peagi hakati neid kasutama turistide ligimeelitamiseks. Illar Muul on oma meeskonnaga kasutanud rippteid uurimistöödeks Malaisias, Hiinas, Ghanas, Peruus ja ka Costa Ricas. Adrenaliini saamiseks ei anna aga midagi võrrelda suure kiirusega liuglemisega läbi vihmametsa nagu džungli-George. Sellistel zip-line (“vihisev nöör”)retkedel on seiklejad rihmaga kinnitatud rakmetesse ja riputatud konksu otsa karabiiniga ja käte vahel on trossil olev rullik. Elukate nägemisvõimalus on minimaalne, sest puuladvad näevad kõrguses välja nagu lillkapsas, ja ka kiirus on suur. See ei ole riskivaba üritus- on olnud vigastusi ja isegi surmajuhtumeid. Kuigi on julgestus, tuleb kanda kiivrit ning kindaid ja kinnita end kahe ohutuskarabiiniga. Rippteedel olen matkanud Borneo saarel Malaisias, kuid Costa Ricas proovisin ära selle zip-line' (Sky Trek) Arenali vulkaani ümbritsevas džunglis. Kõik algas instruktaažiga, millega kaasnes trakside, kiivri ning karabiinidega varustamine. Järgnes tõus “taevatrammiga”(trossi küljes kõlkuv lahtine 6-kohaline gondel)1,3 km kõrgemale platvormile, kust avanesid imetabased vaated vulkaanile ja Arenali järvele. Gondel liidub hiirvaikselt ja seda saadab tsikaatide kõrvulukustav sirin ümbritsevas dzhunglis. Ülemisel platvormil pildistamispaus ja siis sooritasin lühikese proovilaskumise, millele järgnes 7 erineva pikkusega rada platvormilt platvormile. Rajad on tõmmatud platvormide vahele ja pikim on 750 m ning see asub 196 m kõrgusel oru kohal. Tuhisedki vihmametsa kohal 64 km tunnis, läbi pilvede, tuul peksmas näkku ja Arenali vulkaan kohe sind alla neelamas. Kohalikud instruktorid olid pidevalt abiks ja kes ise ei julge üksinda sõita, siis saab teha seda supermanist instruktori kaisus.
CANOPY-VÕITLUS
Kõik ei ole siiski korras zip-line maailmas. Tunded on läinud keema Costa Rica 80+ canopy-operaatori vahel. Sest “The Original Canopy Tour” asutaja patenteeris oma kontseptsiooni ja sõnapaari “canopy tour” Costa Rica Rahvuslikus Registris. Peale tiitli saamist, väitis Kanadas sündinud Darren Hreniuk, et kõik teised operaatorid viivad läbi “piraattuure” ja nõudis, et nad maksaksid talle litsentsitasu või lõpetaksid tegevuse. Kuid teised firmad on seda nõuet üldiselt ignoreerinud, väites, et selline tross-tõmba süsteem ei ole mitte uus. Rahvuslikus muuseumis on isegi maal aastast 1858, millel on kujutatud inimesi, kes transpordivad ennast puude vahel tõmmatud nööridel. Kuid Hreniuk nõuab, et tema on selle süsteemi leiutaja ja kas see inimestele meeldib või mitte, ei oma tähtsust.
Rahvuslik Register toetas tema nõuet ja varustas Hreniuk'i vastava paberiga, millega sai nõuda teiste operaatorite tegevuse lõpetamist. Relvastatud selle tähtsa dokumendiga, külastas Hreniuk rohkemat kui tosinat operaatorit 2003. aasta aprillist detsembrini ja proovis neid kinni panna. Praegu on aeg maha võetud, sest valitsus külmutas nõude ja firmad jätkavad opereerimist. Riigis endas on kogu see jant jahedalt vastu võetud, sest paljud kohalikud näevad seda patenti kui välisfirma katset monopoliseerida tegevus, kus osaleb neljandik Costa Rica't külastatavatest turistidest. Loodame, et inimene, kes “leiutas” raftingu, ei tee seda sama.
Costa Rica fauna ja floora on ülirikkalik: erinevaid floora- ja faunaliike on siin 10000 ruutkilomeetril leitud 615 (6 korda rohkem kui USA's); üle 1300 orhidee-, üle 2000 puu- ja üle 35000 putukaliigi; 10 % maailma liblikaliikidest ja 220 reptiililiiki. Kui koostataks “edetabel” Costa Rica looma-ja linnuriigist, siis esikümme näeks välja järgmiselt:
jaaguar, laisik (kes liigub nii aeglaselt, et teekond, mille ahv läbib sekunditega, võtab temal aega mitu päeva), manatee e. merilehm, tilluke piiksuv ahv saimiri, iga ornitoloogi unistus ja kultuuriliselt tähtsaim lind Kesk-Ameerikas- ketsal (kes on omakorda Guatemala rahvuslind ja ka rahaühik!), suure ja kõvera nokaga kodustatav lind tuukan, maailma suurimad kilpkonnad- meres elavad nahkkilpkonnad (pikkus kuni 1,8 m ja raskus kuni 600 kg) ja rohekilpkonnad e.supikilpkonnad, mürgikonnad (kelle nahast eralduva mürgiga katsid indiaanlased oma nooleotsi) ja üliarmsad punasilmsed lehekonnad, kardetumad maod Kesk-Ameerikas fer-de-lance ehk kaisaka (kelle üks hammustus sisaldab 105 mg mürki, aga inimese tapmiseks piisab 50 mg-st) ja bušmeister, morpho-liblikas (kelle tiibade siruulatus on 15-18 cm ja metalliläikega tiivad võimaldavad teda näha mitmesaja meetri kauguselt). Paljudele floora ja faunaesindajatele ei ole eestikeelset vastet nagu näiteks montezuma-lind (montezuma oropendula), kes selleks, et lasta kuuldavale oma kraaksatus, peab tegema poolkukerpalli. Kui juhtute ööbima aga džunglilodžas, siis on kindel, et ärkate hommikul ülesse möiraahvide häälitsuste peale. Samuti võib vihmametsas kohata ämblikahvi (ämmalahvi), kes kasutab oma saba viienda jäsemena, ja kõrgelt arenenud emotsioonidega kaputsiinahve, kes väljendavad rahulolu suunurki tahapoole tõmmates. Krokodillidest saab parima ülevaate Tarcoles'i jõe sillalt, kuid neid ja nende sugulasi kaimane võib loomulikult kohata jõeretkedel erinevates jõgedes. Costa Rica's võib kohata elusolendeid ootamatutes kohtades: näiteks sõiduteel patseeriv ninakaru ehk koaati, iidses matmispaigas tuhniv armadill (vöölane), tagajalgadel mööda vett jooksev kiiver-basilisk (keda selle imetlusväärse võime tõttu kutsutakse Jeesus Kristuse sisalikuks) või siis aia peal roniv meetripikkune iguaan.
Reisijal tuleks teada, et Costa Rica linnades on harva tänavanimetusi ja teeviitasid. Kui küsite teed kohaliku käest, siis võib ta tänava nime mitte isegi siis teada, kui ta sellel seisab. Orienteerutakse objektide järgi: näiteks sellest kirikust 100 meetrit itta jne. Mõnikord võib tekkida probleem, kui näiteks orienteerutakse “maja ees kasvava mangopuu” järgi- kui see puu maha võetakse, võib post mitte kohale jõuda. Kuna Costa Rica on tunduvalt kõrgema elatusjärjega kui tema naabrid, siis ei ole siin eriti levinud kauplemine (v.a. turud ja pikamaa taksod). Elatusjärjest tulenevalt on ka kuritegevus väiksem, kuid hoiduge pikanäpumeeste eest, kus iganes te ka pole. Suuremaid oste saate teha dollaritega, kuid söögikohtades, poodides, turgudel makske kohaliku raha- kulooniga. Mitmed teelõigud on Costa Ricas saanud sellised nimetused nagu näiteks “karistaja”, “minu surm”, “kondipurustaja”, “sa kutsud seda teeks?!” jne. Neid nimetusi tuleb ka tõsiselt võtta, eriti kui reisite vihmaperioodil (kõige vihmasemad on september ja oktoober) ja kavatsete rentida auto. Muideks, koolivaheaeg on Costa Ricas detsembrist veebruarini.
Hinnatase riigis on “tänu” ameeriklastele küllaltki kõrge (kui võrrelda naaberriike), näiteks õhtusöök heas restoranis 150-200 EEK, kuid loomulikult saab söönuks ka 3 korda odavamalt kohalikus restoranis. Pakk kohvi aga 40-50 EEK, selverites ja ka lennujaama transiittsoonis saab erinevaid kohvimarke ka eelnevalt proovida topsikese kuuma kohvi näol.
Costa Rica'sse sobib reisida igal ajal (ka vihmaperioodil juunist oktoobrini), sest kuigi riiki uhub 2 ookeani, siis on sealses ökoparadiisis niipalju teha ja vaadata, et rannapuhkus võiks reisist ainult pisikese osa moodustada. Ja ka vihma kallab erinevates piirkondades erinevalt. Soovitatav reismarsruut võiks olla: San Jose koos Poas' vulkaani ja La Paz' jugade külastusega-Tortuguero Rahvuspark Kariibi mere ääres (vähemalt 2 ööd!)-Arenal (tegevvulkaan)-Monteverde (pilvemets)-rannapuhkus Vaikse ookeani ääres koos “kohustusliku” ekskursiooniga Manuel Antonio Rahvusparki.
RIPPTEED
Paljud teavad, et suurem osa vihmametsade elustiku mitmekesisusest asub kõrgel puuvõrades. Kuid 30-60 m kõrguste puude puhul on tavalisel inimesel raske näha, mis toimub seal üleval. Siin tulebki appi erinavates vormides “canopy-retk” (canopy-siin: “puuvõra” ingl.k.): mõned firmad on ehitanud jalutusrajad puude vahele, mõned pakuvad “taevalifti” ehk õhutramme. Teised on jälle ehitanud vaateplatvormid suurte puude latvadesse. Külastajad vintsitakse ülesse ja seal nad siis ootavad kuniks elukad suvatsevad mööda vuhiseda või “läbi hüpata”. Kuid enne, kui “canopy way” läks massidesse, kasutasid teadlased seda vihmametsa uurimise eesmärgil (ajaloos kasutati hõimude poolt ka erinevatel praktilistel eesmärkidel). Üks tuntumaid vihmametsade uurijaid on aga väliseestlane Illar Muul, kes uurimaks lendoravaid, pidi noore zooloogina ise puulatvadesse kolima. Tal tekkis vajadus luua puuvõrades liikumise võimalus. Siit kasvasid välja erilised rippuvad rajad vihmametsa võrade kõrgusel, mis avasid inimestele täiesti uue maailma. Seda on võrreldud akvalangi kasutuselevõtuga korallriffide mitmekesisuse uurimisel. Üsna peagi hakati neid kasutama turistide ligimeelitamiseks. Illar Muul on oma meeskonnaga kasutanud rippteid uurimistöödeks Malaisias, Hiinas, Ghanas, Peruus ja ka Costa Ricas. Adrenaliini saamiseks ei anna aga midagi võrrelda suure kiirusega liuglemisega läbi vihmametsa nagu džungli-George. Sellistel zip-line (“vihisev nöör”)retkedel on seiklejad rihmaga kinnitatud rakmetesse ja riputatud konksu otsa karabiiniga ja käte vahel on trossil olev rullik. Elukate nägemisvõimalus on minimaalne, sest puuladvad näevad kõrguses välja nagu lillkapsas, ja ka kiirus on suur. See ei ole riskivaba üritus- on olnud vigastusi ja isegi surmajuhtumeid. Kuigi on julgestus, tuleb kanda kiivrit ning kindaid ja kinnita end kahe ohutuskarabiiniga. Rippteedel olen matkanud Borneo saarel Malaisias, kuid Costa Ricas proovisin ära selle zip-line' (Sky Trek) Arenali vulkaani ümbritsevas džunglis. Kõik algas instruktaažiga, millega kaasnes trakside, kiivri ning karabiinidega varustamine. Järgnes tõus “taevatrammiga”(trossi küljes kõlkuv lahtine 6-kohaline gondel)1,3 km kõrgemale platvormile, kust avanesid imetabased vaated vulkaanile ja Arenali järvele. Gondel liidub hiirvaikselt ja seda saadab tsikaatide kõrvulukustav sirin ümbritsevas dzhunglis. Ülemisel platvormil pildistamispaus ja siis sooritasin lühikese proovilaskumise, millele järgnes 7 erineva pikkusega rada platvormilt platvormile. Rajad on tõmmatud platvormide vahele ja pikim on 750 m ning see asub 196 m kõrgusel oru kohal. Tuhisedki vihmametsa kohal 64 km tunnis, läbi pilvede, tuul peksmas näkku ja Arenali vulkaan kohe sind alla neelamas. Kohalikud instruktorid olid pidevalt abiks ja kes ise ei julge üksinda sõita, siis saab teha seda supermanist instruktori kaisus.
CANOPY-VÕITLUS
Kõik ei ole siiski korras zip-line maailmas. Tunded on läinud keema Costa Rica 80+ canopy-operaatori vahel. Sest “The Original Canopy Tour” asutaja patenteeris oma kontseptsiooni ja sõnapaari “canopy tour” Costa Rica Rahvuslikus Registris. Peale tiitli saamist, väitis Kanadas sündinud Darren Hreniuk, et kõik teised operaatorid viivad läbi “piraattuure” ja nõudis, et nad maksaksid talle litsentsitasu või lõpetaksid tegevuse. Kuid teised firmad on seda nõuet üldiselt ignoreerinud, väites, et selline tross-tõmba süsteem ei ole mitte uus. Rahvuslikus muuseumis on isegi maal aastast 1858, millel on kujutatud inimesi, kes transpordivad ennast puude vahel tõmmatud nööridel. Kuid Hreniuk nõuab, et tema on selle süsteemi leiutaja ja kas see inimestele meeldib või mitte, ei oma tähtsust.
Rahvuslik Register toetas tema nõuet ja varustas Hreniuk'i vastava paberiga, millega sai nõuda teiste operaatorite tegevuse lõpetamist. Relvastatud selle tähtsa dokumendiga, külastas Hreniuk rohkemat kui tosinat operaatorit 2003. aasta aprillist detsembrini ja proovis neid kinni panna. Praegu on aeg maha võetud, sest valitsus külmutas nõude ja firmad jätkavad opereerimist. Riigis endas on kogu see jant jahedalt vastu võetud, sest paljud kohalikud näevad seda patenti kui välisfirma katset monopoliseerida tegevus, kus osaleb neljandik Costa Rica't külastatavatest turistidest. Loodame, et inimene, kes “leiutas” raftingu, ei tee seda sama.
Costa Rica fauna ja floora on ülirikkalik: erinevaid floora- ja faunaliike on siin 10000 ruutkilomeetril leitud 615 (6 korda rohkem kui USA's); üle 1300 orhidee-, üle 2000 puu- ja üle 35000 putukaliigi; 10 % maailma liblikaliikidest ja 220 reptiililiiki. Kui koostataks “edetabel” Costa Rica looma-ja linnuriigist, siis esikümme näeks välja järgmiselt:
jaaguar, laisik (kes liigub nii aeglaselt, et teekond, mille ahv läbib sekunditega, võtab temal aega mitu päeva), manatee e. merilehm, tilluke piiksuv ahv saimiri, iga ornitoloogi unistus ja kultuuriliselt tähtsaim lind Kesk-Ameerikas- ketsal (kes on omakorda Guatemala rahvuslind ja ka rahaühik!), suure ja kõvera nokaga kodustatav lind tuukan, maailma suurimad kilpkonnad- meres elavad nahkkilpkonnad (pikkus kuni 1,8 m ja raskus kuni 600 kg) ja rohekilpkonnad e.supikilpkonnad, mürgikonnad (kelle nahast eralduva mürgiga katsid indiaanlased oma nooleotsi) ja üliarmsad punasilmsed lehekonnad, kardetumad maod Kesk-Ameerikas fer-de-lance ehk kaisaka (kelle üks hammustus sisaldab 105 mg mürki, aga inimese tapmiseks piisab 50 mg-st) ja bušmeister, morpho-liblikas (kelle tiibade siruulatus on 15-18 cm ja metalliläikega tiivad võimaldavad teda näha mitmesaja meetri kauguselt). Paljudele floora ja faunaesindajatele ei ole eestikeelset vastet nagu näiteks montezuma-lind (montezuma oropendula), kes selleks, et lasta kuuldavale oma kraaksatus, peab tegema poolkukerpalli. Kui juhtute ööbima aga džunglilodžas, siis on kindel, et ärkate hommikul ülesse möiraahvide häälitsuste peale. Samuti võib vihmametsas kohata ämblikahvi (ämmalahvi), kes kasutab oma saba viienda jäsemena, ja kõrgelt arenenud emotsioonidega kaputsiinahve, kes väljendavad rahulolu suunurki tahapoole tõmmates. Krokodillidest saab parima ülevaate Tarcoles'i jõe sillalt, kuid neid ja nende sugulasi kaimane võib loomulikult kohata jõeretkedel erinevates jõgedes. Costa Rica's võib kohata elusolendeid ootamatutes kohtades: näiteks sõiduteel patseeriv ninakaru ehk koaati, iidses matmispaigas tuhniv armadill (vöölane), tagajalgadel mööda vett jooksev kiiver-basilisk (keda selle imetlusväärse võime tõttu kutsutakse Jeesus Kristuse sisalikuks) või siis aia peal roniv meetripikkune iguaan.
Reisijal tuleks teada, et Costa Rica linnades on harva tänavanimetusi ja teeviitasid. Kui küsite teed kohaliku käest, siis võib ta tänava nime mitte isegi siis teada, kui ta sellel seisab. Orienteerutakse objektide järgi: näiteks sellest kirikust 100 meetrit itta jne. Mõnikord võib tekkida probleem, kui näiteks orienteerutakse “maja ees kasvava mangopuu” järgi- kui see puu maha võetakse, võib post mitte kohale jõuda. Kuna Costa Rica on tunduvalt kõrgema elatusjärjega kui tema naabrid, siis ei ole siin eriti levinud kauplemine (v.a. turud ja pikamaa taksod). Elatusjärjest tulenevalt on ka kuritegevus väiksem, kuid hoiduge pikanäpumeeste eest, kus iganes te ka pole. Suuremaid oste saate teha dollaritega, kuid söögikohtades, poodides, turgudel makske kohaliku raha- kulooniga. Mitmed teelõigud on Costa Ricas saanud sellised nimetused nagu näiteks “karistaja”, “minu surm”, “kondipurustaja”, “sa kutsud seda teeks?!” jne. Neid nimetusi tuleb ka tõsiselt võtta, eriti kui reisite vihmaperioodil (kõige vihmasemad on september ja oktoober) ja kavatsete rentida auto. Muideks, koolivaheaeg on Costa Ricas detsembrist veebruarini.
Hinnatase riigis on “tänu” ameeriklastele küllaltki kõrge (kui võrrelda naaberriike), näiteks õhtusöök heas restoranis 150-200 EEK, kuid loomulikult saab söönuks ka 3 korda odavamalt kohalikus restoranis. Pakk kohvi aga 40-50 EEK, selverites ja ka lennujaama transiittsoonis saab erinevaid kohvimarke ka eelnevalt proovida topsikese kuuma kohvi näol.
Costa Rica'sse sobib reisida igal ajal (ka vihmaperioodil juunist oktoobrini), sest kuigi riiki uhub 2 ookeani, siis on sealses ökoparadiisis niipalju teha ja vaadata, et rannapuhkus võiks reisist ainult pisikese osa moodustada. Ja ka vihma kallab erinevates piirkondades erinevalt. Soovitatav reismarsruut võiks olla: San Jose koos Poas' vulkaani ja La Paz' jugade külastusega-Tortuguero Rahvuspark Kariibi mere ääres (vähemalt 2 ööd!)-Arenal (tegevvulkaan)-Monteverde (pilvemets)-rannapuhkus Vaikse ookeani ääres koos “kohustusliku” ekskursiooniga Manuel Antonio Rahvusparki.
No comments:
Post a Comment