PERUU, 30.05-21.06.2008
Minu Peruu-reis hõlmas riigi kesk-ja lõunaosa, täpsemalt: Lima (pealinn)-Nazca (kõrbejoonised)-Paracas (Ballestase saared ja Paracas' poolsaare looduskaitseala)-Puno (linn Titicaca ääres)-Titicaca järv (kodumajutus saarel, Uros' ujuvad pilliroosaared)-Cuzco (endine Inkade Impeeriumi pealinn ja Ameerika mandrite vanemaid pidevalt asustatud linnu)-matk Lares' matkarajal Andides (3 päeva/2 ööd)-Ollantaytambo (vana inkade linn «Pühas Orus)-eksklusiivne rongisõit Aguas Calientes'esse ehk Machu Picchu Pueblo'sse (linna Machu Picchu all)-Machu Picchu (1911 a. avastatud müstiline inkade linn, uus 7-maailmaime)-Puerto Maldonado (värav Amazonas'esse)-bussisõit jõesadamasse-laevasõit Rio Tambopata'l džunglilodgesse (Posadas Amazonas).
Esimesed 2 ööd Lima's+Nazca+Paracas tellisin kohapeal; ülejäänud programm oli aga juba ette tellitud meie partnerite poolt.
P.S. Lennuk lendab Amsterdamist Lima'sse u. 13 tundi.
Peruud loetakse üheks maailma mitmekesisema loodusega piirkonnaks (Vaikne ookean, saared, kõrbed, kõrged mäed-Andid, pampad, Amazonase džungel), millele lisanduvad inkade-ja inkade-eelse perioodi kultuur ning hispaania koloniaalajalugu. Ta oli kunagi koduks maailma suurimale impeeriumile- päikestkummardavatele inkadele. Peruu pole just rannaturismipiirkond tänu piki rannikut voolavale külmale Humboldti hoovusele, kuid rannad on väga head, eriti sobilikud surfajatele. Riigi põhjaosas vastu Equadori on ka nn. suplusrandu.
INFO:
Pealinn: Lima
Suuremad linnad: Lima, Arequipa, Callao, Trujillo, Chiclayo ja Iquitos
Pindala: 1 285 220 km²
Rahvaarv: 28 409 897 (2003)
Riigikeel: hispaania, ketšua
Rahaühik: nuevo sol (PEN)=~3,6 EEK (juuni, 2008)
Ajavahe Eestiga: - 8 tundi suvel, -9 tundi talvel
Internet: avalikke internetipunkte laialdaselt, internet üldjuhul kiire ja keskmiselt 1 tund maksab 1 sol (3,6 EEK)
Telefon: kuna meie mobiilid seal ei tööta (teine sagedus), siis on mitmeid variante, kas
a) rentida mobiil kohe lennujaamas (10 USD+kõnemaksumused, vajalik krediitkaart);
b) kasutada igal pool hulgaliselt asuvaid telefoniautomaate, kust saab helistada nii müntidega kui ka
telefonikaardiga (soojalt soovitan, sest tuleb u. 10x odavam mobiiliga rääkimisest);
c) kasutada suurtes linnades tänaval pakutavaid mobiilihelistamisteenuseid, kus antakse sulle mobiil ja kellaga võetakse aega, kui kaua räägid.
Toiduhinnad: praed turistirestoranides 15-25 sol'i (aga «kohalike» söögikohtades on need samad praed 3-4x odavamad), 1 sol pudel vett poest (0,650 l), 2 sol täidetud kartul tänaval, 2.50 sol kotike kokalehtedega turul, 2 sol coca-cola baaris, 6.50 hea kohvi lennujaamas...
Riigist lahkumise maks lennujaamas: 31 USD. NB! Samasugused-kuid väiksemate summadega- maksud on ka siselendudel (summat täpselt ei tea, sest need olid juba paketi sees).
Nüüd siis piirkondade kaupa:
Lima- Peruu pealinn, suur miljonilinn (üle 8-miljoni elaniku), mida katab juunist septembrini pidev Vaikse ookeani kohalt tõusev udu (garua), mis on tingitud külmast Humboldti hoovusest, ning mida võimendab veel suur õhusaaste. Temperatuur nendel kuudel on +17-23 C. Linna ajaloolise keskuse moodustab Plaza Mayor (Peaväljak), mille ääres asuvad Palacio de Gobierno (Kuberneripalee), Lima Katedraal, Lima Linnavalitsus, jt. 16-17.sajandist pärinevad hooned. Palju on armsaid vabaõhukohvikuid. Tänaval pakutakse maka-jooki, mis mõjub meestele liibidot tõstvalt.
Linna asutas 1535. aastal konkistadoor Francisco Pizarro ja nimetas selle Ciudad de los Reyes'eks ehk «Kuningate linnaks».
Osad linnarajoonid nagu näiteks Miraflores, on väga moodsad, meenutades näiteks Londoni linnaosi.
Lennujaamast kesklinna saab kõige paremini rohelise turistitaksoga ja see ligi tunniajane ots maksab 45 sol'i (160 EEK). Elasin kesklinna kuulsas hotellis Grand Hotel Bolivar (Plaza San Martin), kus on peatunud näiteks Kennedy ja Sinatra. See on koloniaalstiilis 5* hotell tohutute tubadega, mis mulle küll erilist muljet ei jätnud. Kuna aga oli mingi promoperiood, siis sain toa üpris odavalt: 130 USD (2 ööd hommikusöökidega). Peruu hommikusöögid on harilikult eriti continental, aga kui hästi läheb, praetakse muna ka :)
Lima's ööbisin ka veel paketis sisalduvas hotellis Stefanos 3* (2 ööd).
Lima'st Nazca'sse (450 km, 6 tundi) sõitmiseks kasutasin kohalikku bussiliini Cruz del Sur. Edasi-tagasi pilet maksis 170 sol'i (~600 EEK), kusjuures kasutasin seda piletit etapiviisiliselt (tagasiteel peatusin Paracas'is 1 öö). Bussid hästi mugavad, kahekordsed, laiade magamistoolidega, filmid telekast, söök, Bingo-mäng (!!!). Kõik nagu lennukis.
Nazca: pisike kõrbelinn, mille taustal kõrgub tohutu üle 300 m kõrgune liivadüün Cerro Blanca. Peamiseks tõmbenumbriks selles linnas on lennusõit müstiliste Nazca joonte kohal, mis on laiali pillutatud u. 500 km² suurusele kõrbealale. Tellisin lennusõidu kohalikust reisibüroost ja maksis 55 USD (transfeer hotellist+pool tundi lendu). Lennatakse väikeste Cessna lennukitega ja võib juhtuda, et tuleb mitu tundi lennuilma oodata, sest kui pilves, siis pole ülevalt jooni näha. Tänu erisugustele õhuvooludele lennuk raputab ning teeb ringe erinevate kujutiste kohal (see manööver võib kergelt südame pahaks võtta, kuid lennuk on hästivarustatud teatud kotikestega, mida meie lennukis oli siiski kambapeale üks). Kui lennata ei taha, siis saab paari kujutist näha ka vaatetornist. Kujutised või joonised (mõned neist üle 200 m pikad) on näiteks: Koer, Astronaut (32 m), Ahv, Koolibri, Ämblik (46 m). Tekkinud on need inkade-eelse Nazca kultuuri ajal nii 100-600 a.m.a.j. Kuid kes tegi need jooned, ja miks? Uurima hakati neid 1926.aastal, kuid tuntuks nad siis ei saanud. Jooned «avastas»uuesti ameerika professor Paul Kosok 1941.aastal. 1.juuni pärastlõunal, mis vastab lõunapoolkera talvisele pööripäevale, ta märkas, et päike paistis täpselt üle nende joonte, mida ta parasjagu mõõtis. Otsekohe ta arvas, et see peab olema pööripäeva joon, mis on tehtud selleks, et märkida seda iidse ühiskonna põllumajanduskalendrile nii olulist kuupäeva. Sellest momendist peale hakati arvama, et tegemist on tohutu astronoomilise kalendriga, mida Kosok nimetas «maailma suurimaks astronoomiliseks kalendriks». Sama arvas ka sakslanna Maria Reiche (kelle muuseum ja planetaarium asuvad Nazca linnas), kes pühendas nende joonte uurimisele üle 50 aasta. Ta osutas, et Ahvi kujutis vastab Suure Vankri tähtkujule lõunataevas. Samuti arvas, et kindlad tähed on joondunud kindlate joonte, kujutiste või loomade järgi, mis andsid märku õigest külvi-ja lõikusajast, vihmaperioodist ning suve algusest ja lõpust. On palju teisigi teooriaid, näiteks, et jooned on tehtud tulnukate poolt, mida toetab Astronaudi joonis ja see, et neid on näha ainult õhust. Arvatakse, et see on maavälise tsivilisatsiooni maandumisplats. Teine teooria arvab, et tegemist oli palverännakute kohaga. Kolmas jälle, et see on Titicaca piirkonna kaart. Arvatakse veel, et tegemist võis olla iidse Nazca klanni jaotusega, kus iga sümbol esindas selle inka-eelse ühiskonna alamgrupi tootemit. Sirgjoonte puhul jälle oletatakse, et need olid iidsed pühad rajad, mis ühendasid huacas'eid ehk «pühi kohti», või siis mingid rajad sportimiseks. Ükskõik, milline see teooria ka on, on kahtlemata tegemist kõige veidrama ja unustamatuma kohaga Peruus. Aga kuidas nad tehti? Arvatakse, et enamus tehti nii, et pühiti ära kiviklibune (raudoksiidsed munakad) pinnas, mille all paljandub peen tolm. Panamerican Highway, mida mööda linna saabutakse, riivab ka mõnda joont. Nazca juures tasub külastada ka Cahuachi tsitadelle ja Chauchilla kalmistut. Viimases võib näha tuhandeid haudu, samuti skelette ja juustega kolpasid koos potikildude ja riidetükkidega otse maapinnal, kuhu hauaröövlid on nad jätnud peale väärtesemete äravõtmist. Cahuachi oli aga Nazca kultuuri-ja tseremooniakeskus. Siin saab eraldada kuute püramiidi, mille täpne otstarve on teadmata.
Majutus: hotell («Ora Vieja»), 35 USD- tellisin samast reisibüroost, kust lennugi. Väga hea hotell ilusa aia ja basseiniga. Kui päike väljas, siis temperatuur +30, hästi kuiv.
Siit Nazca'st asuvast reisibüroost tellisin ka paketi Paracas'i: Ballestas'e saared+Paracas' looduskaitseala+majutus (1 öö) Paracas'is. Kokku 70 USD.
Paracas: pisike linnake Pisco linna juures (mis tuntud oma Pisco-valgeviinamarja brandy järgi). Mõlemad linnad said tugevast kannatada eeelmise aasta augustis (15.ndal) toimunud maavärina tagajärjel. Paracas asub otse Vaikse ookeani kaldal, siin on kaluripaatide sadam.
Majutus: hotell «Mirador».
Ballestas'e saared- Peruu Galapagos, mida sageli nimetatakse ka Guaano Saarteks, sest saared on kaetud guaanoga (linnusõnnikuga), mis oli mõni aeg tagasi ligi 2 m paks, ja mida kasutatakse väetise valmistamiseks. Kiirpaadisõit sinna u. 20 min. Saared näivad olevat elus- seal pesitsevad suured linnukolooniad (kormoranid, pelikanid, zarcillo'd ehk «kõrvarõngalinnud» ehk inkatiirud, lisaks veel humboldti pingviinid, jne.) ja merelõvid. Ümbritsevates vetes kohtab delfiine ja mõnikord ka mõõkvaalu. Saared said nime hispaaniakeelse sõna ballesta järgi, mis tähendab tõlkes ambu- ammutaoliste harpuunidega kütiti suuri mereimetajaid ja kalu. Saarte ümbruse veed on rahutud ja paat loksub ägedalt. Saartele sõites ja tagasi tules möödutakse Paracas'i poolsaare kõrbelistest künkanõlvadest, kus ühel on näha 128 m kõrgune ja 74 m laiune Trident'i ehk «kolmhargi» kujutis. Hispaania keeles nimetatakse seda candelabra'ks ehk «küünlajalaks». Keegi ei tea täpselt, kes selle tegi ja milleks. Tuntud ufoloog Eric von Daniken arvab, et see on märk tulnukate sõidukitele, mis näitab teed edasi Nazca joonteni; teised jälle arvavad, et see oli navigatsioonitähis 18.saj. Piraatidele; või jälle, et tegemist oli inkade-eelse rituaalse objektiga, mis kujutab kaktust või elupuud, mida ülemprestrid kummardasid.
Paracas'i looduskaitseala- kõrbeluited, mis lõpevad järsu 60 meetrise ookeani kukkuva kaljurannikuga. Väga maaliline koht erinevat värvi kõrbeliivadega. Ka see looduskaitseala on mõeldud mereloomade ja-lindude kaitseks. Ta kujutab endast 117000 hektarit tühja kõrbet või pampat, millest sageli käivad üle tugevad tuuled ja liivatormid (paracas tähendab ketšua keeles «sadavat liiva»). Ümbritsev planktonirikas ookean on üks maailma kalarikkamaid (kui just el Nino ei pane hoovust teistpidi liikuma)- siin kohtab kaheksajalgu, kalmaare, haisid, ahvenaid, marliine, samuti imetajaid nagu vaalu ja delfiine. Kõrbe kohal liugleb kondoreid, laguunides roosatavad flamingod, kaluripaatide ümber noolivad kala pelikanid ja liivadüünides vilksatab kõrberebaseid ning sisalikke. Siin asub ka kohalik loodusloomuuseum- Museo de Sitio Julio Tello.
Tagasi Lima'sse. Algab programm.
1. päev: Majutus hotell «Stefanos». Grupi liikmed saabusid kogu päeva jooksul.
2. päev: Järgmisel hommikul infotund, tutvumine grupiga (kokku 12 inimest- USA'st, Kanadast, Inglismaalt ja Norrast) ja reisijuhiga (Eduardo) ning sõit privaatbussiga lennujaama lennule Lima-Puno (Titicaca). Lend vahemaandumisega Arequipa's kestis 2 tundi 15 min. Soovitav istuda akna all, sest vaated on vapustavad: lumised mäed, kanjonid. Lennuk maandub tegelikult Juliaca's, kust on veel tund bussisõitu Puno'sse Titicaca kaldal.
Puno- asub 3820 m kõrgusel ja esimesel õhtul hotelli teisele korrusele ronimine võttis hinge kinni ja pani südame kloppima, sest peale tuli soroche-haigus ehk kõrgmäestikutõbi. Öösel magades, kui hingamine on harvem ja vähem õhku satub kopsudesse, hakkab pea kõvasti valutama ja süda läheb pahaks- kätte on jõudnud kõrgmäestikuhaigus, mille sümptomeid jagub paariks päevaks. Tuleb need paar aklimatiseerumise päeva võtta kergelt- juua rohkesti vedelikku (hea variant on mate de coca ehk tee kokalehtedest), piirata alkoholitarbimist ja suitsetamist, vältida füüsilist pingutust. Peavalu vastu ibuprofeen näiteks. Öösel võib talvel (meie suvel) temperatuur langeda alla 0 kraadi! Päeval on päike aga hästi intensiivne, nii et tuleb ennast kindlasti üle kreemitada (eriti nägu ja kael).
Hispaanlaste linn Puno tekkis 1657. aastal hõbedakaevanduse ümber. Siinses regioonis elasid ja elavad aga aimaara- ja ketšua indiaanlased ja oli koduks inkadeeelsele Tiahuanaco kultuurile.
NB! Siit ümbrusest arvatakse olevat pärit mitmed tähtsad taimed nagu kartul, tomat ja harilik pipar. Puno't kutsutakse Peruu folkloori pealinnaks ja ei möödu praktiliselt päevagi ilma mingi festivali või protsessioonita. Kõige parem aeg on siiski veebruari 2 esimest nädalat, kui toimub Fiesta de la Candelaria- suur folktantsufestival, kus tantsijad kannavad saatanamaske.
Majutus: «Hotel Italia» (3*). Hea hotell hea asukohaga linna keskel.
3.-4.päev: ekskursioon Titicaca'l- 2 päeva/1 öö kodumajutusega Amantani saarel järve keskel. Järv ise on maailma kõrgemal asuv navigeeritav järv, mis on u. 2,5x suurem kui Peipsi (8400 km2), 284 m sügav, veetemperatuuriga aastaringselt +9 C. Paikneb Peruu ja Boliivia piiril, viimase poolel ümbritsevad järve lumised Andide tipud (Cordillera Real ahelik). Levinumaks kalaliigiks on piraaja-laadne luine carachi. Titicaca tähendab aimaara-keeles «puuma kaljut». Legendi järgi inkade esiisa ja esiema tõusid ülesse just sellest järvest ja see veekogu on seetõttu siiani püha. Alalised kaljusaared Amantani ja Taquile (25-30 km Puno'st üle vee) annavad hea ülevaate hispaanlaste-eelsest Peruu Andide piirkonna elustiilist ja kultuurist. Titicaca ümbruses leidub iidseid silindrilisi torn-haudu ehk chullpas'eid (ühed paremini säilinud on Sillustani omad).
Hommikul sõidavad rikšad («kajutiga» jalgrattad) hotelli ukse ette ja kogu rahvas transporditakse Puno sadamasse. Sadama juures on turg, kus ostetakse külakosti kodumajutuse perenaistele (keskmiselt 15 sol/nägu). Edasi ootab juba laev, kus saab istuda all salongis või üleval lahtisel rõdul (NB! Päike!). Laevasõit Taquile saarele kestab u. 3 tundi. Randudes Puerto Chilcano Doc sadamas tuleb teha u. tunnine jalgsimatk saare keskusesse. Selleks aga tõustakse vaikselt mööda maalilist kaljurada u. 200 m (525 astet), mis on mäehaigusest nõrgestatud organismile paras katsumus. Vaated ülimaalilised-all tumesinine järvevesi ja taamal teispool järve Boliivia poolel kõrguvad lumised Andid. Taquile saarel on elatud rohkem kui 10000 aastat ja põlluharimisega hakati tegelema u. 6000 aastat tagasi. Kuni 13.sajandini domineeris siin aimaara-keelne Tiahuanaco kultuur, kuid ala vallutanud inkad tõid sisse ketšua-keele. Muideks, paljud kohalikud ei räägi hispaania-, rääkimata juba inglise keelt (aimaara-indiaanlane on ka Boliivia president Evo Morales). Selleks jagavad giidid ketšuakeelseid põhiväljendite lehekesi. Tutvumine saare küladega ja keskusega on elamus omaette. Kohalikud (u. 1200 elanikku)tegelevad peale põlluharimise veel kudumise ja ketramisega (naistel on pidevalt vardad või pöörlevad kedervarred käes). Valmivad oivalised alpaka-villast rõivad: mütsid, seelikud, kuued, püksid, on ilusad ja värvilised. Saab öelda, kas mees on abielus või mitte tema villase mütsi ehk chullo värvi järgi- esimestel on see üleni punane, viimastel aga sisaldub värvis ka valget. Poissmehed harilikult koovad endale chullo'd ise. Ametnikud aga kannavad chullo'ste otsas veel musti sombreerosid ehk baston'e.
Alpaka on laama sugulane ja üks neljast kaamellastest, kes elavad Andides: laama ja alpaka on kodustatud, kusjuures esimest kasutatakse just koormakandjana, teist kasvatatakse villa ja liha pärast. Ülejäänud kaks liiki on haruldased ja metsikud: vikunja ja guanako.
Saarel süüakse ka lõunat (NB! oma raha eest, u. 20 sol'i ehk 70 EEK). Kindlasti tasuks proovida kohalikku suppi sopa de quinoa (kõrge valgusisaldusega kõrgmäestiku teraviljast tehtud supp, mida söödi juba inkade ajal) ja kohalikku kala. Laev vahetab asukohta ja ärasõit on teisest sadamast, mis on lühikese mäest laskumise kaugusel. Järgneb tunniajane sõit Amantani saarele, kuhu jäädakse ööseks. Saar on järve suurim ja on säilitanud mõningast kultuurilist isolatsiooni ning autonoomset kontrolli turisminduse üle. Saarel domineerivad 2 väikest küngast: Pachamama (Ema-Maa) ja Pachatata (Isa-Maa). Kuskil 20.veebruari paiku peavad saarlased oma peafestivali, kus pool saare 5000-ndelisest elanikkonnast koguneb ühe künka tippu ja pool teise. Järgides iidseid traditsioone need 2 poolt kogunevad kokku ja pühitsevad oma päritolu traditsioonilise ja värvika muusika ja tantsuga. Saarel võtavad grupiliikmeid vastu «mama-d» ehk aimaara-indiaani koduperenaised, kellede vahel grupiliikmed ära jaotatakse (tavaliselt 2-4 kaupa). Minu ja ühe inglise paari mama Anselma viis meid oma majja, kus oli külaliste jaoks olemas 4 suurt tuba. Olin üksinda 3-voodiga toas, miljonidollarilise vaatega Titicaca järvele (maja asus kõrgel mäenõlval)ja lumistele Andidele. Kuna öösel võib väga külmaks minna, siis oli voodi kaetud 5 alpaka-villast tekiga. Edasi kogunetakse linna keskväljakul 4000 m kõrgusel, kus saab kohalikega jalgpalli taguda (õhku niigi ei ole!) või siis baaris istuda ja juua koka-teed või kuuma shokolaadi. Edasi järgneb õhtusöök oma peres, peale mida annab mama kohalikud rõivad (meestele chullo ja pontšo, naistele seelikuhunnik) ja juba pimedas läheb kohalikus rahvamajas rahvatantsuks. Väga meeleolukas ettevõtmine! Mainima peaks ära ka tähistaevast, mis on nii tähti täis pillutud nagu oleks uus «suur pauk» käinud. Katsuge sealt Lõunarist ülesse leida!
Järgmisel päeval pärast hommikusööki pere juures sõidetakse Uros' ujuvatele saartele, mis on valmistatud kohalikust tortora-pilliroost ja kujutavad endast tegelikult tohutuid ujuvaid parvi elueaga kuskil 20-25 aastat. Saartel elavad Uros' indiaanlased (praegu juba segu aimaara-indiaanlastega), kes elatuvad kalapüügist ja turismist. Muideks, inkad pidasid neid alam-inimesteks. Paljud neist elavad juba kaldal, aga sõidavad saartele turistidele nänni müüma. Need saared on omaette vaatamisväärsus: saari uuendatakse pidevalt, sest veealune osa mädaneb. Indiaanlased sõidavad ringi pilliroost paatide ja parvedega. Pärast sõidetakse tagasi Puno'sse, lõunasöök laevas. Puno's transfeer samasse hotelli. Vaba pärastlõuna mööda Puno't kolamiseks (ilusa vaate ihkajatele soovitas ronida kas Kondori või Huajsapata kuju juurde).
5. päev: pikk bussitransfeer Puno-Cuzco kohaliku mugava liinibussiga (u. 6,5 tundi). Peatus 4319 m kõrgusel Abra La Raya kurul, kust avanevad imelised vaated.
Cuzco on Lõuna-Ameerika üks suuremaid turistisihtkohti, pakkudes õitsvat Andide kultuuri, monoliitset inkade arhitektuuri ja koloniaalajastu aardeid, mis tõmbavad ligi külastajaid igast maailma nurgast. Inkadele oli ta tuntud kui «maailma naba», kuid hispaanlased ehitasid Cuzco inkade templite ja paleede varemete peale. Siiani näeb linnapildis inkade müüre, mille peal koloniaalaajastu hooned. Kuid Cuzcos võib näha ka sellist pilti, kus ka inkade hooned on ehitatud varasema kultuuri peale ja kõik see tipneb hispaanlaste omaga. Heaks näiteks on inkade Koricancha Päikesetempel, mis on ehitatud killki'de (põlluharijad, kes elasid siin piirkonnas 700-800 a.m.a.j.) templi peale. Inkade legendile vastavalt asutati Cuzco Manco Capac'i ja ta õe Mama Occlo poolt u. 1200 a.m.a.j. Linn asub orus ja selle nõlvadel ning planeeriti inkade poolt nende püha looma puuma kuju järgi: Sacsayhuaman kui tähtis rituaalkeskus ja tsitadell on pea; Pumachupan, kus ühinevad linna kaks jõge, on saba; nende vahel asus Koricancha- inkade maailma viljakuskeskus, on niuded; süda oli Huacapata, mis vastab tänasele Plaza de Armas'ele. Linn on ümbritsetud kõrgetest mäetippudest, millest silmatorkavam on lumine Nevado Salcantay (6271 m). Cuzco keskväljak Plaza de Armas asub 3400 m kõrgusel. Aga kui tulete Titicaca äärest, siis olete kõrgusega juba harjunud ja ära aklimatiseerunud. Cuzco on keskuseks, kus turistid suunduvad oma järgnevate seiklustele, olgu see siis Amazonase džungel, matkamine Andides, «Inkade Rada», «Püha Org»; samuti pakub linn ja linna ümbrus ise ka mitmesugust tegevust alates inkade ajaloost ja kultuurist (Sacsayhuaman, Koricancha, Puca Pucara) lõpetades benji-hüpete ja psühhodeelilise turismiga. Viimane pole nii arenenud kui näiteks Amazonase keskel asuvas Iquitos'es, kuid üsna populaarne. See ei tähenda, et paljud inimesed tarbivad «narkootikume» ja hulguvad Andides pilves ringi. Selline turismiliik põhineb traditsioonilistel ravitehnikatel, mille fookus on sisemisel teadvusel, ning üldine heaolu ja kontakt teispoolsusega saavutatakse rituaalsete tseremooniatega šamaani juhtimisel. Tavaliselt eelneb sellele mõnepäevane paast, mis tähendab teatud toiduainete ja seksi vältimist. Kasutatakse põhiliselt kahte kohalikku psühhodeelilist taime, mida on tarbitud juba tuhandeid aastaid- San Pedro kaktus ja ayahuasca (ketšua keelest tõlgituna «hinge või surma väät», mis on palju võimsama toimega kui LSD). «Pühas Orus» Urubamba's asub näiteks San Pedro International Meditation and Retreat Centre, kus šamaan Mancoluto pakub sisemist tasakaalu ja tseremooniaid. Cuzco ööelu on parim Peruus, ainult Lima oma pakub konkurentsi.
Saabudes Cuzco bussijaama järgneb privaattransfeer hotelli. Meie peatusime hotellis «Tika Wasi». Vaba õhtu, mis lõpeb tõenäoliselt grupi ühissööminguga mõnes reisijuhi poolt soovitatud restoranis. Minul läks see näiteks maksma ~150 EEK, mis sisaldas lambahautist, magustoitu ja kahte klaasi alkoholivaba chicha morada't ehk «musta maisi» jooki. Soovitav on proovida ka kohalikku hõrgutist merisiga (guinea pig) või siis alpaka-praadi. NB! Kuna matkalt tagasi tulles peatutakse samas hotellis, siis kõik matkal mittevajav varustus ja juba kokkuostetud suveniirid jäetakse hotelli; vajaminev varustus pakitakse kaheks: kuni 7 kg muuladele-laamadele eraldi GAP-poolt antavasse kotti ja väike seljakott oma eriti isiklike asjade jaoks.
6. päev: «Püha org» ja Ollantaytambo: peale hommikusööki hakatakse erabussiga sõitma «Püha Oru» poole. Giid räägib inkade ajaloost ja kohalikust olustikust. Kõigepealt lühike peatus Sacsayhuaman'i varemete juures Cusco kohal. Siin asub ka öösel illumineeritud suur Kristuse kuju, mida näha igalt poolt all-linnast. Edasi sõit mööda käänulist mägiteed külla, kus näidatakse alpaka-ja vikunjavilla ketramist ja villa värvimist looduslike taimsete ning ka loomsete värvainetega; samas saab osta valminuid tooteid: kampsuneid, mütse (chullo'd), jne.
Inkade «Püha Oru» (Vilcamayo inkadele) all mõistetakse u. 30 km pikkust Cuzco'st loodesse jäävat maalilist orulõiku, mis paikneb Pisac'i ja Ollantaytambo vahel paralleelselt Urubamba (Vilcanota) jõega. See org oli inkade impeeriumi peamiseks loodusliku rikkuse allikaks tänu oma suurepärastele klimaatilistele ja geograafilistele tingimustele, ning Peruu põhiliseks maisikasvatuspiirkonnaks.
Järgneb Pisac' inkade tsitadelli ning terrasside ja Ollantaytambo inkade tempel-kindluse külastus. Maisitõlvikukujuline Ollantaytambo linn (2800 m) oli inkade administratiivkeskus ja on üks väheseid näiteid inkade koordinaatsüsteemist, kus kogu linnaplaan on näha ümbritsevate mägede kõrgematest punktidest, eriti vastasmäenõlval asuvast kindlusest. See tagas suurepärase kaitsevõimaluse. Tempel-kindlus ise on hea näide inkade kiviladumisest, kus spetsiaalsed ühendused (ilma mördita!) võimaldasid kiviplokkidel omavahel nihkuda, muutes nad niiviisi maavärinakindlateks. Muideks, orus ringi sõites võib näha majade juures punaseid kilekotte ritvade otsas- see tähendab, et majapidamises on üle jäänud kohalikku maisiõlut chicha't. Õlu on odav ja pererahvas külalislahe. Vanasti kasutati punaste kilekottide asemel punaseid lilleõisi.
7. -8. päev: «Püha org» ja Lares' matkarada (või lubade olemasolul Inkade Rada). Matkale mitteminejatel vaba aeg Cusco's.
Peale hommikusööki sõidetakse Calca turule, et varustada ennast kokalehtedega (mille närimine annab jõudu ja energiat, vähendab nälga ja aitab üle saada väsimusest ning mäehaigusest) isiklikuks tarbeks ja ka kingituseks mägedes elavatele indiaanlastele. Samuti ostetakse kaasa indiaanilastele pliiatseid ja vihikuid, mis mul läks maksma 10 sol'i (~36 EEK). Edasi sõidab erabuss mööda mägiteed Kiswarani külla (3800 m). Vahepeal peatus kondorite vaatlemiseks. Edasi läheb tee üpris käänuliseks, tolmuseks ja kitsaks, kohati sõidetakse läbi jõgede. Külla saabudes laaditakse varustus laamadele ja muuladele: endale jäetakse väike seljakott isiklike asjadega ja vihmakeebiga, muuladele kuni 7 kg oma varustust. Kaasas 6 abipersonali (kokk, muulaajajad+2 giidi) ning hobune igaks juhuks (kui keegi näiteks jala välja väänab). Matka jooksul ületatakse 3 kuru kahe päeva jooksul. Esimesel päeval matk algab ~12.00 ja tõustakse 4 tundi 3800 meetrilt 4400 m kõrguse kuruni ja laskutakse uuesti 2 tundi alla Kunkani külla (3800 m). Läbitakse ~10 km. Vahepeal lõuna maalilise mägijärve ääres, kuhu selleks otstarbeks püstitatakse välitelk ja isegi välipeldik. Kokad valmistavad sooja lõuna. Öösel majutus 2-kohalistes ruumikates ja vihmakindlates telkides.
Teisel päeval tõustakse uuesti kurule (Wahawasi)-4400 m (2,5 tundi), siis laskumine orgu 3500 m peale. Lõuna. Uus tõus Ipsaya kurule (4500 m) ja laskumine teispool kuru 4300 m kõrgusel asuvasse laagripaika. NB! Laskumisel näha hulgaliselt tšintsillasid. Matka kestvuseks 9 tundi. Majutus 2-kohalistes telkides.
9. päev: peale hommikusööki laskutakse 2 tundi alla Patakancha külla (3800 m), kus ootab buss. Imelised vaated lumisele Veronica mäele (5367 m). Asjade mahalaadimine loomadelt, abipersonalile jootraha üleandmine (~80 sol ehk 290 EEK/nägu). Bussiõit. Vahepeal pikniklõuna (u. 2 tundi) maalilises kohas mägijõe kaldal. Saabumine Ollantaytambo'sse. ~16.00 rongisõit (1,5 tundi) Ollantaytambo-Aguas Calientes (Machu Picchu Pueblo). See on väga maaliline rongisõit «Pühas Orus»; rongis toitlustamine. Aguas Calientes'eses minnakse rongijaamast jalgsi hotelli. Meil oli hotell «Pachacuteq 3*».
10. päev: pärast hommikusööki minnakse bussijaama, et sõita Machu Picchu varemete juurde (pool tundi). Reisijuht jagab bussijaamas edasi-tagasi piletid. Sõidetakse piki kitsast mägiteed 500 m kõrgemale (2000 m-2500 m). Machu Picchu väravas jagatakse piletid, millele järgneb giidiga u. 2 tunnine ekskursioon. Kes tahab aga omal käel jalutada ja tõusta suurepärase vaatega Huayna Picchu tippu, võib seda vabalt teha.
Machu Picchu on Lõuna-Ameerika tähtsamaid turistiatraktsioone ja üks uuest 7-st maailmaimest. Ta kujutab endast lummavat kohalikust hallikasvalgest graniidist arhitektuurikompleksi, mis eristub kontrastselt ümbritsevast tumerohelisest taustast- metsaga kaetud mägedest, taamal lumised tipud. See inkade kõige dramaatilisem tsitadell paikneb kahe mäetipu vahelisel terrassidega kurul ülevaatega Urubamba jõe U-kujulisele lookele. Arvatakse, et ta on kokkukukkumise äärel geoloogiliste murrangute tagajärjel. Inkad ajutiselt stabiliseerisid mäekülgi, muutes mõningad murrangujooned drenaažikanaliteks, ning kasutasid mitmesuguseid tehnikaid kivide ladumisel muutes neid maavärinakindlateks. Machu Picchu tähendab tõlkes «vana mägi» ja ei refereeri tegelikult üldse linna ennast. Ta asub 2500 m kõrgusel ja on raskesti ligipääsetav, tänu millele ta avastati alles 1911. aasta 24. juulil USA maadeavastaja ja Yale' arheoloogi Hiram Bingham'i poolt, kes otsis müütilist inkade kadunud linna Vilcabamba't. See oli fantasitiline leid oma olemuse poolest. Machu Picchu on nii imeline koht, et võtab hinge kinni ka neil, kes ei huvitu ajaloost.
Kella 11.30 paiku jõutakse tagasi hotelli, millele järgneb lõunasöök (oma raha eest, ~20 sol) ja siis uuesti rongile ja tagasi Ollantaytambo'sse. Saabudes astutakse privaatbussile ja sõidetakse Cuzco'sse oma vanasse hotelli.
11. päev: vaba päev Cuzco's. Valikulised ekskursioonid või siis niisama jalutamine ja puhkamine linnas.
12. -13. päev: peale hommikusööki sõit lennujaama. Registreerimine lennule Cuzco-Puerto Maldonado. Reisijuht tasub kohalikud lennujaamamaksud. Lennatakse üle lumiste Andide ja lend kestab u. 45 minutit.
Puerto Maldonado on kauge asula isegi Peruu mastaape silmas pidades, mille majandus põhineb kullapesemisel ja brasiilia pähklite (parapähkel) korjamisel.
Tambobata-Candamo Reservaati, kuhu sõidetakse, loetakse üheks paremaks ja bioloogiliselt mitmekesisemaks vihmametsaks maailmas.
Saabudes bussitransfeer (10 min) keskusesse, kuhu jäetakse mittevajaminevad asjad (näiteks soojad riided, suveniirid). Edasi u. tunniajane bussisõit mööda tolmust külateed Rio Tambopata sadamasse, kus astutakse pika mootorpaadi pardale ja edasi mööda jõge ülesvoolu (45 minutit) Posada Amazonas'e Lodge'ni. Rio Tambopata on Amazonas'e lisajõgi, mis suubub Madeira jõkke, mis omakorda Manaus'e juures (Brasiilia) Amazonas'esse. Paadis lõuna banaaanilehtedesse keeratud sooja toiduga. Õnne korral võib kallastel juba märgata maailma suurimaid närilisi kapibaarasid (kes on hea ujuja ja või kaaluda erinevatel andmetel 60-80 kg) ja erinevaid linde; samuti kullapesijaid ja indiaanikülasid. Saabudes tuleb turnida piki kõrget kallast ülespoole mööda treppi lodgesse, kus jagatakse tubadesse (avatud toad, moskiitovõrguga voodid) ja enne õhtusööki matk piki džunglirada vaatetornini, mille tipust avanevad imelised vaated vihmametsale ülevalpool puu latvu ja päikeseloojangule. Tohutute puude- raudpuude, brasiilia pähkli, kapoki-puude, viigipuude, kummipuude-ümber väänlevad liaanid. Allrindes kohtab «jalutavat palmi», mis sõna otseses mõttes muudab oma asukohta. NB! Tasku-või pealamp kaasa! Õhtusöök. Vaba aeg istuda baaris või kiikuda võrkkiiges ja kuulatada öise džungli hääli.
Teisel päeval paadisõit indiaanikülla, kus kasvatatakse, toodetakse ja tutvustatakse mitmesuguseid vihmametsas kasvavaid ravimtaimi, ka hallutsinogeenseid. Kohalik ravija-mees viib väikesele retkele küla ümbritsevasse džunglisse ja näitab ning annab seletusi erinevate taimede kohta. Edasi sõidetakse tagasi oma lodgesse lõunale, pärast mida järjekordne paadiretk koos 45 minutilise matkaga vihmametsarajal, et jõuda soodi-järve äärde (oxbow-lake). Seal minnakse väikesele lihasjõul töötavale praamile ja hakatakse vaikselt mööda järve sõitma, et näha erinevaid linde: dinosauruste arvatavat otsest järeltulijat hoatsiini, kärbsenäppi, tiigerhaigrut, aarat, türanntikatit, suure nokaga tuukani, turpiali (oropendula), jt. linnuriigi esindajaid, samuti kaimane, iguaane , kilpkonni ja hiidsaarmast.
Oranži-pruunika sulestikuga suur ja kohmakas hoatsiin on ainulaadne lind. Ta toitub taimelehtedest ja seetõttu meenutab ta seedeelundkond lehma seedeelundeid, et taimelehtede rakuseintes sisalduvat tselluloosi lagundada. Taimelehtede seedimise käigus tekib palju haisvat gaasi, mis eraldub kloaagi kaudu. Selle tõttu nimetatakse hoatsiini mitmetes keeltes ka haisulinnuks või haisukäoks. Linnud ronivad mööda puuoksi, kasutades tiibade otsas olevaid küüniseid. Nad on väga halvad lendajad, kes veedavad suurema osa elust puude otsas. Magades toetuvad nad kummitaolise rinnakupaksendiga vastu puutüve.
Ümbritsevas vihmametsas võib kohata möira-, ämblik-, titi-ning pisikesi oravahve ja pügmee marmosetti, madusid (näiteks vikerkaare-boad või ülimürgist fer-de-lance' ehk kaisakat), sipelgakaru, vöölast (armadill), jaaguari ning taapiri.
Taapir'i kutsuvad kohalikud sachavaca'ks ehk «metslehmaks», mis tuleneb ketšuakeelseset sõnast sacha- mets ja hispaaniakeelsest sõnast vaca- lehm. See naljaka välimusega loom võibki kasvada lehma suuruseks.
Linnuvaatlusele järgneb piraajapüük! Püütakse õngedega, kus konksu otsas toores veritsev liha. Siis kaldale ja matk tagasi jõe äärde, kust paat viib meid oma lodgesse. Peale õhtusööki soovijatele öine džungliretk lodge ümbruses eesmärgiga kohata öise eluviisiga loomi, põhiliselt küll putukaid (mürgiseid ämblikke, raagritsikaid, jt.), madusid ning konni.
14. päev: enne ärasõitu soovijatele aarade vaatepunkti külastamine, kus varjust jälgitakse, kuidas need suured värvilised linnud lendavad kohale kaldajärsakult savi lakkuma (kohalik nimetus sellele protsessile on colpas). Sellele on mitmesugused seletused: mineraalide vajadus, kommunikatsioonivajadus, jne. Siin võib kohata ka jaaguari, kes tuleb linde passima! Edasi hommikusöök ja paadiretk tagasi. Sadam-buss-lennujaam-Cusco-Lima. Majutus endisesse hotelli.
15. päev: ärasõidupäev. NB! Lennujaamas tuleb tasuda 31 USD maksu: protseduur lihtne- pärast check-in' lähete oma pardakaardiga ENNE tolli asuvasse tax-osakonda, maksate ära ja saate vastava kleebise piletile, ilma milleta tolli ei lasta.
Minu Peruu-reis hõlmas riigi kesk-ja lõunaosa, täpsemalt: Lima (pealinn)-Nazca (kõrbejoonised)-Paracas (Ballestase saared ja Paracas' poolsaare looduskaitseala)-Puno (linn Titicaca ääres)-Titicaca järv (kodumajutus saarel, Uros' ujuvad pilliroosaared)-Cuzco (endine Inkade Impeeriumi pealinn ja Ameerika mandrite vanemaid pidevalt asustatud linnu)-matk Lares' matkarajal Andides (3 päeva/2 ööd)-Ollantaytambo (vana inkade linn «Pühas Orus)-eksklusiivne rongisõit Aguas Calientes'esse ehk Machu Picchu Pueblo'sse (linna Machu Picchu all)-Machu Picchu (1911 a. avastatud müstiline inkade linn, uus 7-maailmaime)-Puerto Maldonado (värav Amazonas'esse)-bussisõit jõesadamasse-laevasõit Rio Tambopata'l džunglilodgesse (Posadas Amazonas).
Esimesed 2 ööd Lima's+Nazca+Paracas tellisin kohapeal; ülejäänud programm oli aga juba ette tellitud meie partnerite poolt.
P.S. Lennuk lendab Amsterdamist Lima'sse u. 13 tundi.
Peruud loetakse üheks maailma mitmekesisema loodusega piirkonnaks (Vaikne ookean, saared, kõrbed, kõrged mäed-Andid, pampad, Amazonase džungel), millele lisanduvad inkade-ja inkade-eelse perioodi kultuur ning hispaania koloniaalajalugu. Ta oli kunagi koduks maailma suurimale impeeriumile- päikestkummardavatele inkadele. Peruu pole just rannaturismipiirkond tänu piki rannikut voolavale külmale Humboldti hoovusele, kuid rannad on väga head, eriti sobilikud surfajatele. Riigi põhjaosas vastu Equadori on ka nn. suplusrandu.
INFO:
Pealinn: Lima
Suuremad linnad: Lima, Arequipa, Callao, Trujillo, Chiclayo ja Iquitos
Pindala: 1 285 220 km²
Rahvaarv: 28 409 897 (2003)
Riigikeel: hispaania, ketšua
Rahaühik: nuevo sol (PEN)=~3,6 EEK (juuni, 2008)
Ajavahe Eestiga: - 8 tundi suvel, -9 tundi talvel
Internet: avalikke internetipunkte laialdaselt, internet üldjuhul kiire ja keskmiselt 1 tund maksab 1 sol (3,6 EEK)
Telefon: kuna meie mobiilid seal ei tööta (teine sagedus), siis on mitmeid variante, kas
a) rentida mobiil kohe lennujaamas (10 USD+kõnemaksumused, vajalik krediitkaart);
b) kasutada igal pool hulgaliselt asuvaid telefoniautomaate, kust saab helistada nii müntidega kui ka
telefonikaardiga (soojalt soovitan, sest tuleb u. 10x odavam mobiiliga rääkimisest);
c) kasutada suurtes linnades tänaval pakutavaid mobiilihelistamisteenuseid, kus antakse sulle mobiil ja kellaga võetakse aega, kui kaua räägid.
Toiduhinnad: praed turistirestoranides 15-25 sol'i (aga «kohalike» söögikohtades on need samad praed 3-4x odavamad), 1 sol pudel vett poest (0,650 l), 2 sol täidetud kartul tänaval, 2.50 sol kotike kokalehtedega turul, 2 sol coca-cola baaris, 6.50 hea kohvi lennujaamas...
Riigist lahkumise maks lennujaamas: 31 USD. NB! Samasugused-kuid väiksemate summadega- maksud on ka siselendudel (summat täpselt ei tea, sest need olid juba paketi sees).
Nüüd siis piirkondade kaupa:
Lima- Peruu pealinn, suur miljonilinn (üle 8-miljoni elaniku), mida katab juunist septembrini pidev Vaikse ookeani kohalt tõusev udu (garua), mis on tingitud külmast Humboldti hoovusest, ning mida võimendab veel suur õhusaaste. Temperatuur nendel kuudel on +17-23 C. Linna ajaloolise keskuse moodustab Plaza Mayor (Peaväljak), mille ääres asuvad Palacio de Gobierno (Kuberneripalee), Lima Katedraal, Lima Linnavalitsus, jt. 16-17.sajandist pärinevad hooned. Palju on armsaid vabaõhukohvikuid. Tänaval pakutakse maka-jooki, mis mõjub meestele liibidot tõstvalt.
Linna asutas 1535. aastal konkistadoor Francisco Pizarro ja nimetas selle Ciudad de los Reyes'eks ehk «Kuningate linnaks».
Osad linnarajoonid nagu näiteks Miraflores, on väga moodsad, meenutades näiteks Londoni linnaosi.
Lennujaamast kesklinna saab kõige paremini rohelise turistitaksoga ja see ligi tunniajane ots maksab 45 sol'i (160 EEK). Elasin kesklinna kuulsas hotellis Grand Hotel Bolivar (Plaza San Martin), kus on peatunud näiteks Kennedy ja Sinatra. See on koloniaalstiilis 5* hotell tohutute tubadega, mis mulle küll erilist muljet ei jätnud. Kuna aga oli mingi promoperiood, siis sain toa üpris odavalt: 130 USD (2 ööd hommikusöökidega). Peruu hommikusöögid on harilikult eriti continental, aga kui hästi läheb, praetakse muna ka :)
Lima's ööbisin ka veel paketis sisalduvas hotellis Stefanos 3* (2 ööd).
Lima'st Nazca'sse (450 km, 6 tundi) sõitmiseks kasutasin kohalikku bussiliini Cruz del Sur. Edasi-tagasi pilet maksis 170 sol'i (~600 EEK), kusjuures kasutasin seda piletit etapiviisiliselt (tagasiteel peatusin Paracas'is 1 öö). Bussid hästi mugavad, kahekordsed, laiade magamistoolidega, filmid telekast, söök, Bingo-mäng (!!!). Kõik nagu lennukis.
Nazca: pisike kõrbelinn, mille taustal kõrgub tohutu üle 300 m kõrgune liivadüün Cerro Blanca. Peamiseks tõmbenumbriks selles linnas on lennusõit müstiliste Nazca joonte kohal, mis on laiali pillutatud u. 500 km² suurusele kõrbealale. Tellisin lennusõidu kohalikust reisibüroost ja maksis 55 USD (transfeer hotellist+pool tundi lendu). Lennatakse väikeste Cessna lennukitega ja võib juhtuda, et tuleb mitu tundi lennuilma oodata, sest kui pilves, siis pole ülevalt jooni näha. Tänu erisugustele õhuvooludele lennuk raputab ning teeb ringe erinevate kujutiste kohal (see manööver võib kergelt südame pahaks võtta, kuid lennuk on hästivarustatud teatud kotikestega, mida meie lennukis oli siiski kambapeale üks). Kui lennata ei taha, siis saab paari kujutist näha ka vaatetornist. Kujutised või joonised (mõned neist üle 200 m pikad) on näiteks: Koer, Astronaut (32 m), Ahv, Koolibri, Ämblik (46 m). Tekkinud on need inkade-eelse Nazca kultuuri ajal nii 100-600 a.m.a.j. Kuid kes tegi need jooned, ja miks? Uurima hakati neid 1926.aastal, kuid tuntuks nad siis ei saanud. Jooned «avastas»uuesti ameerika professor Paul Kosok 1941.aastal. 1.juuni pärastlõunal, mis vastab lõunapoolkera talvisele pööripäevale, ta märkas, et päike paistis täpselt üle nende joonte, mida ta parasjagu mõõtis. Otsekohe ta arvas, et see peab olema pööripäeva joon, mis on tehtud selleks, et märkida seda iidse ühiskonna põllumajanduskalendrile nii olulist kuupäeva. Sellest momendist peale hakati arvama, et tegemist on tohutu astronoomilise kalendriga, mida Kosok nimetas «maailma suurimaks astronoomiliseks kalendriks». Sama arvas ka sakslanna Maria Reiche (kelle muuseum ja planetaarium asuvad Nazca linnas), kes pühendas nende joonte uurimisele üle 50 aasta. Ta osutas, et Ahvi kujutis vastab Suure Vankri tähtkujule lõunataevas. Samuti arvas, et kindlad tähed on joondunud kindlate joonte, kujutiste või loomade järgi, mis andsid märku õigest külvi-ja lõikusajast, vihmaperioodist ning suve algusest ja lõpust. On palju teisigi teooriaid, näiteks, et jooned on tehtud tulnukate poolt, mida toetab Astronaudi joonis ja see, et neid on näha ainult õhust. Arvatakse, et see on maavälise tsivilisatsiooni maandumisplats. Teine teooria arvab, et tegemist oli palverännakute kohaga. Kolmas jälle, et see on Titicaca piirkonna kaart. Arvatakse veel, et tegemist võis olla iidse Nazca klanni jaotusega, kus iga sümbol esindas selle inka-eelse ühiskonna alamgrupi tootemit. Sirgjoonte puhul jälle oletatakse, et need olid iidsed pühad rajad, mis ühendasid huacas'eid ehk «pühi kohti», või siis mingid rajad sportimiseks. Ükskõik, milline see teooria ka on, on kahtlemata tegemist kõige veidrama ja unustamatuma kohaga Peruus. Aga kuidas nad tehti? Arvatakse, et enamus tehti nii, et pühiti ära kiviklibune (raudoksiidsed munakad) pinnas, mille all paljandub peen tolm. Panamerican Highway, mida mööda linna saabutakse, riivab ka mõnda joont. Nazca juures tasub külastada ka Cahuachi tsitadelle ja Chauchilla kalmistut. Viimases võib näha tuhandeid haudu, samuti skelette ja juustega kolpasid koos potikildude ja riidetükkidega otse maapinnal, kuhu hauaröövlid on nad jätnud peale väärtesemete äravõtmist. Cahuachi oli aga Nazca kultuuri-ja tseremooniakeskus. Siin saab eraldada kuute püramiidi, mille täpne otstarve on teadmata.
Majutus: hotell («Ora Vieja»), 35 USD- tellisin samast reisibüroost, kust lennugi. Väga hea hotell ilusa aia ja basseiniga. Kui päike väljas, siis temperatuur +30, hästi kuiv.
Siit Nazca'st asuvast reisibüroost tellisin ka paketi Paracas'i: Ballestas'e saared+Paracas' looduskaitseala+majutus (1 öö) Paracas'is. Kokku 70 USD.
Paracas: pisike linnake Pisco linna juures (mis tuntud oma Pisco-valgeviinamarja brandy järgi). Mõlemad linnad said tugevast kannatada eeelmise aasta augustis (15.ndal) toimunud maavärina tagajärjel. Paracas asub otse Vaikse ookeani kaldal, siin on kaluripaatide sadam.
Majutus: hotell «Mirador».
Ballestas'e saared- Peruu Galapagos, mida sageli nimetatakse ka Guaano Saarteks, sest saared on kaetud guaanoga (linnusõnnikuga), mis oli mõni aeg tagasi ligi 2 m paks, ja mida kasutatakse väetise valmistamiseks. Kiirpaadisõit sinna u. 20 min. Saared näivad olevat elus- seal pesitsevad suured linnukolooniad (kormoranid, pelikanid, zarcillo'd ehk «kõrvarõngalinnud» ehk inkatiirud, lisaks veel humboldti pingviinid, jne.) ja merelõvid. Ümbritsevates vetes kohtab delfiine ja mõnikord ka mõõkvaalu. Saared said nime hispaaniakeelse sõna ballesta järgi, mis tähendab tõlkes ambu- ammutaoliste harpuunidega kütiti suuri mereimetajaid ja kalu. Saarte ümbruse veed on rahutud ja paat loksub ägedalt. Saartele sõites ja tagasi tules möödutakse Paracas'i poolsaare kõrbelistest künkanõlvadest, kus ühel on näha 128 m kõrgune ja 74 m laiune Trident'i ehk «kolmhargi» kujutis. Hispaania keeles nimetatakse seda candelabra'ks ehk «küünlajalaks». Keegi ei tea täpselt, kes selle tegi ja milleks. Tuntud ufoloog Eric von Daniken arvab, et see on märk tulnukate sõidukitele, mis näitab teed edasi Nazca joonteni; teised jälle arvavad, et see oli navigatsioonitähis 18.saj. Piraatidele; või jälle, et tegemist oli inkade-eelse rituaalse objektiga, mis kujutab kaktust või elupuud, mida ülemprestrid kummardasid.
Paracas'i looduskaitseala- kõrbeluited, mis lõpevad järsu 60 meetrise ookeani kukkuva kaljurannikuga. Väga maaliline koht erinevat värvi kõrbeliivadega. Ka see looduskaitseala on mõeldud mereloomade ja-lindude kaitseks. Ta kujutab endast 117000 hektarit tühja kõrbet või pampat, millest sageli käivad üle tugevad tuuled ja liivatormid (paracas tähendab ketšua keeles «sadavat liiva»). Ümbritsev planktonirikas ookean on üks maailma kalarikkamaid (kui just el Nino ei pane hoovust teistpidi liikuma)- siin kohtab kaheksajalgu, kalmaare, haisid, ahvenaid, marliine, samuti imetajaid nagu vaalu ja delfiine. Kõrbe kohal liugleb kondoreid, laguunides roosatavad flamingod, kaluripaatide ümber noolivad kala pelikanid ja liivadüünides vilksatab kõrberebaseid ning sisalikke. Siin asub ka kohalik loodusloomuuseum- Museo de Sitio Julio Tello.
Tagasi Lima'sse. Algab programm.
1. päev: Majutus hotell «Stefanos». Grupi liikmed saabusid kogu päeva jooksul.
2. päev: Järgmisel hommikul infotund, tutvumine grupiga (kokku 12 inimest- USA'st, Kanadast, Inglismaalt ja Norrast) ja reisijuhiga (Eduardo) ning sõit privaatbussiga lennujaama lennule Lima-Puno (Titicaca). Lend vahemaandumisega Arequipa's kestis 2 tundi 15 min. Soovitav istuda akna all, sest vaated on vapustavad: lumised mäed, kanjonid. Lennuk maandub tegelikult Juliaca's, kust on veel tund bussisõitu Puno'sse Titicaca kaldal.
Puno- asub 3820 m kõrgusel ja esimesel õhtul hotelli teisele korrusele ronimine võttis hinge kinni ja pani südame kloppima, sest peale tuli soroche-haigus ehk kõrgmäestikutõbi. Öösel magades, kui hingamine on harvem ja vähem õhku satub kopsudesse, hakkab pea kõvasti valutama ja süda läheb pahaks- kätte on jõudnud kõrgmäestikuhaigus, mille sümptomeid jagub paariks päevaks. Tuleb need paar aklimatiseerumise päeva võtta kergelt- juua rohkesti vedelikku (hea variant on mate de coca ehk tee kokalehtedest), piirata alkoholitarbimist ja suitsetamist, vältida füüsilist pingutust. Peavalu vastu ibuprofeen näiteks. Öösel võib talvel (meie suvel) temperatuur langeda alla 0 kraadi! Päeval on päike aga hästi intensiivne, nii et tuleb ennast kindlasti üle kreemitada (eriti nägu ja kael).
Hispaanlaste linn Puno tekkis 1657. aastal hõbedakaevanduse ümber. Siinses regioonis elasid ja elavad aga aimaara- ja ketšua indiaanlased ja oli koduks inkadeeelsele Tiahuanaco kultuurile.
NB! Siit ümbrusest arvatakse olevat pärit mitmed tähtsad taimed nagu kartul, tomat ja harilik pipar. Puno't kutsutakse Peruu folkloori pealinnaks ja ei möödu praktiliselt päevagi ilma mingi festivali või protsessioonita. Kõige parem aeg on siiski veebruari 2 esimest nädalat, kui toimub Fiesta de la Candelaria- suur folktantsufestival, kus tantsijad kannavad saatanamaske.
Majutus: «Hotel Italia» (3*). Hea hotell hea asukohaga linna keskel.
3.-4.päev: ekskursioon Titicaca'l- 2 päeva/1 öö kodumajutusega Amantani saarel järve keskel. Järv ise on maailma kõrgemal asuv navigeeritav järv, mis on u. 2,5x suurem kui Peipsi (8400 km2), 284 m sügav, veetemperatuuriga aastaringselt +9 C. Paikneb Peruu ja Boliivia piiril, viimase poolel ümbritsevad järve lumised Andide tipud (Cordillera Real ahelik). Levinumaks kalaliigiks on piraaja-laadne luine carachi. Titicaca tähendab aimaara-keeles «puuma kaljut». Legendi järgi inkade esiisa ja esiema tõusid ülesse just sellest järvest ja see veekogu on seetõttu siiani püha. Alalised kaljusaared Amantani ja Taquile (25-30 km Puno'st üle vee) annavad hea ülevaate hispaanlaste-eelsest Peruu Andide piirkonna elustiilist ja kultuurist. Titicaca ümbruses leidub iidseid silindrilisi torn-haudu ehk chullpas'eid (ühed paremini säilinud on Sillustani omad).
Hommikul sõidavad rikšad («kajutiga» jalgrattad) hotelli ukse ette ja kogu rahvas transporditakse Puno sadamasse. Sadama juures on turg, kus ostetakse külakosti kodumajutuse perenaistele (keskmiselt 15 sol/nägu). Edasi ootab juba laev, kus saab istuda all salongis või üleval lahtisel rõdul (NB! Päike!). Laevasõit Taquile saarele kestab u. 3 tundi. Randudes Puerto Chilcano Doc sadamas tuleb teha u. tunnine jalgsimatk saare keskusesse. Selleks aga tõustakse vaikselt mööda maalilist kaljurada u. 200 m (525 astet), mis on mäehaigusest nõrgestatud organismile paras katsumus. Vaated ülimaalilised-all tumesinine järvevesi ja taamal teispool järve Boliivia poolel kõrguvad lumised Andid. Taquile saarel on elatud rohkem kui 10000 aastat ja põlluharimisega hakati tegelema u. 6000 aastat tagasi. Kuni 13.sajandini domineeris siin aimaara-keelne Tiahuanaco kultuur, kuid ala vallutanud inkad tõid sisse ketšua-keele. Muideks, paljud kohalikud ei räägi hispaania-, rääkimata juba inglise keelt (aimaara-indiaanlane on ka Boliivia president Evo Morales). Selleks jagavad giidid ketšuakeelseid põhiväljendite lehekesi. Tutvumine saare küladega ja keskusega on elamus omaette. Kohalikud (u. 1200 elanikku)tegelevad peale põlluharimise veel kudumise ja ketramisega (naistel on pidevalt vardad või pöörlevad kedervarred käes). Valmivad oivalised alpaka-villast rõivad: mütsid, seelikud, kuued, püksid, on ilusad ja värvilised. Saab öelda, kas mees on abielus või mitte tema villase mütsi ehk chullo värvi järgi- esimestel on see üleni punane, viimastel aga sisaldub värvis ka valget. Poissmehed harilikult koovad endale chullo'd ise. Ametnikud aga kannavad chullo'ste otsas veel musti sombreerosid ehk baston'e.
Alpaka on laama sugulane ja üks neljast kaamellastest, kes elavad Andides: laama ja alpaka on kodustatud, kusjuures esimest kasutatakse just koormakandjana, teist kasvatatakse villa ja liha pärast. Ülejäänud kaks liiki on haruldased ja metsikud: vikunja ja guanako.
Saarel süüakse ka lõunat (NB! oma raha eest, u. 20 sol'i ehk 70 EEK). Kindlasti tasuks proovida kohalikku suppi sopa de quinoa (kõrge valgusisaldusega kõrgmäestiku teraviljast tehtud supp, mida söödi juba inkade ajal) ja kohalikku kala. Laev vahetab asukohta ja ärasõit on teisest sadamast, mis on lühikese mäest laskumise kaugusel. Järgneb tunniajane sõit Amantani saarele, kuhu jäädakse ööseks. Saar on järve suurim ja on säilitanud mõningast kultuurilist isolatsiooni ning autonoomset kontrolli turisminduse üle. Saarel domineerivad 2 väikest küngast: Pachamama (Ema-Maa) ja Pachatata (Isa-Maa). Kuskil 20.veebruari paiku peavad saarlased oma peafestivali, kus pool saare 5000-ndelisest elanikkonnast koguneb ühe künka tippu ja pool teise. Järgides iidseid traditsioone need 2 poolt kogunevad kokku ja pühitsevad oma päritolu traditsioonilise ja värvika muusika ja tantsuga. Saarel võtavad grupiliikmeid vastu «mama-d» ehk aimaara-indiaani koduperenaised, kellede vahel grupiliikmed ära jaotatakse (tavaliselt 2-4 kaupa). Minu ja ühe inglise paari mama Anselma viis meid oma majja, kus oli külaliste jaoks olemas 4 suurt tuba. Olin üksinda 3-voodiga toas, miljonidollarilise vaatega Titicaca järvele (maja asus kõrgel mäenõlval)ja lumistele Andidele. Kuna öösel võib väga külmaks minna, siis oli voodi kaetud 5 alpaka-villast tekiga. Edasi kogunetakse linna keskväljakul 4000 m kõrgusel, kus saab kohalikega jalgpalli taguda (õhku niigi ei ole!) või siis baaris istuda ja juua koka-teed või kuuma shokolaadi. Edasi järgneb õhtusöök oma peres, peale mida annab mama kohalikud rõivad (meestele chullo ja pontšo, naistele seelikuhunnik) ja juba pimedas läheb kohalikus rahvamajas rahvatantsuks. Väga meeleolukas ettevõtmine! Mainima peaks ära ka tähistaevast, mis on nii tähti täis pillutud nagu oleks uus «suur pauk» käinud. Katsuge sealt Lõunarist ülesse leida!
Järgmisel päeval pärast hommikusööki pere juures sõidetakse Uros' ujuvatele saartele, mis on valmistatud kohalikust tortora-pilliroost ja kujutavad endast tegelikult tohutuid ujuvaid parvi elueaga kuskil 20-25 aastat. Saartel elavad Uros' indiaanlased (praegu juba segu aimaara-indiaanlastega), kes elatuvad kalapüügist ja turismist. Muideks, inkad pidasid neid alam-inimesteks. Paljud neist elavad juba kaldal, aga sõidavad saartele turistidele nänni müüma. Need saared on omaette vaatamisväärsus: saari uuendatakse pidevalt, sest veealune osa mädaneb. Indiaanlased sõidavad ringi pilliroost paatide ja parvedega. Pärast sõidetakse tagasi Puno'sse, lõunasöök laevas. Puno's transfeer samasse hotelli. Vaba pärastlõuna mööda Puno't kolamiseks (ilusa vaate ihkajatele soovitas ronida kas Kondori või Huajsapata kuju juurde).
5. päev: pikk bussitransfeer Puno-Cuzco kohaliku mugava liinibussiga (u. 6,5 tundi). Peatus 4319 m kõrgusel Abra La Raya kurul, kust avanevad imelised vaated.
Cuzco on Lõuna-Ameerika üks suuremaid turistisihtkohti, pakkudes õitsvat Andide kultuuri, monoliitset inkade arhitektuuri ja koloniaalajastu aardeid, mis tõmbavad ligi külastajaid igast maailma nurgast. Inkadele oli ta tuntud kui «maailma naba», kuid hispaanlased ehitasid Cuzco inkade templite ja paleede varemete peale. Siiani näeb linnapildis inkade müüre, mille peal koloniaalaajastu hooned. Kuid Cuzcos võib näha ka sellist pilti, kus ka inkade hooned on ehitatud varasema kultuuri peale ja kõik see tipneb hispaanlaste omaga. Heaks näiteks on inkade Koricancha Päikesetempel, mis on ehitatud killki'de (põlluharijad, kes elasid siin piirkonnas 700-800 a.m.a.j.) templi peale. Inkade legendile vastavalt asutati Cuzco Manco Capac'i ja ta õe Mama Occlo poolt u. 1200 a.m.a.j. Linn asub orus ja selle nõlvadel ning planeeriti inkade poolt nende püha looma puuma kuju järgi: Sacsayhuaman kui tähtis rituaalkeskus ja tsitadell on pea; Pumachupan, kus ühinevad linna kaks jõge, on saba; nende vahel asus Koricancha- inkade maailma viljakuskeskus, on niuded; süda oli Huacapata, mis vastab tänasele Plaza de Armas'ele. Linn on ümbritsetud kõrgetest mäetippudest, millest silmatorkavam on lumine Nevado Salcantay (6271 m). Cuzco keskväljak Plaza de Armas asub 3400 m kõrgusel. Aga kui tulete Titicaca äärest, siis olete kõrgusega juba harjunud ja ära aklimatiseerunud. Cuzco on keskuseks, kus turistid suunduvad oma järgnevate seiklustele, olgu see siis Amazonase džungel, matkamine Andides, «Inkade Rada», «Püha Org»; samuti pakub linn ja linna ümbrus ise ka mitmesugust tegevust alates inkade ajaloost ja kultuurist (Sacsayhuaman, Koricancha, Puca Pucara) lõpetades benji-hüpete ja psühhodeelilise turismiga. Viimane pole nii arenenud kui näiteks Amazonase keskel asuvas Iquitos'es, kuid üsna populaarne. See ei tähenda, et paljud inimesed tarbivad «narkootikume» ja hulguvad Andides pilves ringi. Selline turismiliik põhineb traditsioonilistel ravitehnikatel, mille fookus on sisemisel teadvusel, ning üldine heaolu ja kontakt teispoolsusega saavutatakse rituaalsete tseremooniatega šamaani juhtimisel. Tavaliselt eelneb sellele mõnepäevane paast, mis tähendab teatud toiduainete ja seksi vältimist. Kasutatakse põhiliselt kahte kohalikku psühhodeelilist taime, mida on tarbitud juba tuhandeid aastaid- San Pedro kaktus ja ayahuasca (ketšua keelest tõlgituna «hinge või surma väät», mis on palju võimsama toimega kui LSD). «Pühas Orus» Urubamba's asub näiteks San Pedro International Meditation and Retreat Centre, kus šamaan Mancoluto pakub sisemist tasakaalu ja tseremooniaid. Cuzco ööelu on parim Peruus, ainult Lima oma pakub konkurentsi.
Saabudes Cuzco bussijaama järgneb privaattransfeer hotelli. Meie peatusime hotellis «Tika Wasi». Vaba õhtu, mis lõpeb tõenäoliselt grupi ühissööminguga mõnes reisijuhi poolt soovitatud restoranis. Minul läks see näiteks maksma ~150 EEK, mis sisaldas lambahautist, magustoitu ja kahte klaasi alkoholivaba chicha morada't ehk «musta maisi» jooki. Soovitav on proovida ka kohalikku hõrgutist merisiga (guinea pig) või siis alpaka-praadi. NB! Kuna matkalt tagasi tulles peatutakse samas hotellis, siis kõik matkal mittevajav varustus ja juba kokkuostetud suveniirid jäetakse hotelli; vajaminev varustus pakitakse kaheks: kuni 7 kg muuladele-laamadele eraldi GAP-poolt antavasse kotti ja väike seljakott oma eriti isiklike asjade jaoks.
6. päev: «Püha org» ja Ollantaytambo: peale hommikusööki hakatakse erabussiga sõitma «Püha Oru» poole. Giid räägib inkade ajaloost ja kohalikust olustikust. Kõigepealt lühike peatus Sacsayhuaman'i varemete juures Cusco kohal. Siin asub ka öösel illumineeritud suur Kristuse kuju, mida näha igalt poolt all-linnast. Edasi sõit mööda käänulist mägiteed külla, kus näidatakse alpaka-ja vikunjavilla ketramist ja villa värvimist looduslike taimsete ning ka loomsete värvainetega; samas saab osta valminuid tooteid: kampsuneid, mütse (chullo'd), jne.
Inkade «Püha Oru» (Vilcamayo inkadele) all mõistetakse u. 30 km pikkust Cuzco'st loodesse jäävat maalilist orulõiku, mis paikneb Pisac'i ja Ollantaytambo vahel paralleelselt Urubamba (Vilcanota) jõega. See org oli inkade impeeriumi peamiseks loodusliku rikkuse allikaks tänu oma suurepärastele klimaatilistele ja geograafilistele tingimustele, ning Peruu põhiliseks maisikasvatuspiirkonnaks.
Järgneb Pisac' inkade tsitadelli ning terrasside ja Ollantaytambo inkade tempel-kindluse külastus. Maisitõlvikukujuline Ollantaytambo linn (2800 m) oli inkade administratiivkeskus ja on üks väheseid näiteid inkade koordinaatsüsteemist, kus kogu linnaplaan on näha ümbritsevate mägede kõrgematest punktidest, eriti vastasmäenõlval asuvast kindlusest. See tagas suurepärase kaitsevõimaluse. Tempel-kindlus ise on hea näide inkade kiviladumisest, kus spetsiaalsed ühendused (ilma mördita!) võimaldasid kiviplokkidel omavahel nihkuda, muutes nad niiviisi maavärinakindlateks. Muideks, orus ringi sõites võib näha majade juures punaseid kilekotte ritvade otsas- see tähendab, et majapidamises on üle jäänud kohalikku maisiõlut chicha't. Õlu on odav ja pererahvas külalislahe. Vanasti kasutati punaste kilekottide asemel punaseid lilleõisi.
7. -8. päev: «Püha org» ja Lares' matkarada (või lubade olemasolul Inkade Rada). Matkale mitteminejatel vaba aeg Cusco's.
Peale hommikusööki sõidetakse Calca turule, et varustada ennast kokalehtedega (mille närimine annab jõudu ja energiat, vähendab nälga ja aitab üle saada väsimusest ning mäehaigusest) isiklikuks tarbeks ja ka kingituseks mägedes elavatele indiaanlastele. Samuti ostetakse kaasa indiaanilastele pliiatseid ja vihikuid, mis mul läks maksma 10 sol'i (~36 EEK). Edasi sõidab erabuss mööda mägiteed Kiswarani külla (3800 m). Vahepeal peatus kondorite vaatlemiseks. Edasi läheb tee üpris käänuliseks, tolmuseks ja kitsaks, kohati sõidetakse läbi jõgede. Külla saabudes laaditakse varustus laamadele ja muuladele: endale jäetakse väike seljakott isiklike asjadega ja vihmakeebiga, muuladele kuni 7 kg oma varustust. Kaasas 6 abipersonali (kokk, muulaajajad+2 giidi) ning hobune igaks juhuks (kui keegi näiteks jala välja väänab). Matka jooksul ületatakse 3 kuru kahe päeva jooksul. Esimesel päeval matk algab ~12.00 ja tõustakse 4 tundi 3800 meetrilt 4400 m kõrguse kuruni ja laskutakse uuesti 2 tundi alla Kunkani külla (3800 m). Läbitakse ~10 km. Vahepeal lõuna maalilise mägijärve ääres, kuhu selleks otstarbeks püstitatakse välitelk ja isegi välipeldik. Kokad valmistavad sooja lõuna. Öösel majutus 2-kohalistes ruumikates ja vihmakindlates telkides.
Teisel päeval tõustakse uuesti kurule (Wahawasi)-4400 m (2,5 tundi), siis laskumine orgu 3500 m peale. Lõuna. Uus tõus Ipsaya kurule (4500 m) ja laskumine teispool kuru 4300 m kõrgusel asuvasse laagripaika. NB! Laskumisel näha hulgaliselt tšintsillasid. Matka kestvuseks 9 tundi. Majutus 2-kohalistes telkides.
9. päev: peale hommikusööki laskutakse 2 tundi alla Patakancha külla (3800 m), kus ootab buss. Imelised vaated lumisele Veronica mäele (5367 m). Asjade mahalaadimine loomadelt, abipersonalile jootraha üleandmine (~80 sol ehk 290 EEK/nägu). Bussiõit. Vahepeal pikniklõuna (u. 2 tundi) maalilises kohas mägijõe kaldal. Saabumine Ollantaytambo'sse. ~16.00 rongisõit (1,5 tundi) Ollantaytambo-Aguas Calientes (Machu Picchu Pueblo). See on väga maaliline rongisõit «Pühas Orus»; rongis toitlustamine. Aguas Calientes'eses minnakse rongijaamast jalgsi hotelli. Meil oli hotell «Pachacuteq 3*».
10. päev: pärast hommikusööki minnakse bussijaama, et sõita Machu Picchu varemete juurde (pool tundi). Reisijuht jagab bussijaamas edasi-tagasi piletid. Sõidetakse piki kitsast mägiteed 500 m kõrgemale (2000 m-2500 m). Machu Picchu väravas jagatakse piletid, millele järgneb giidiga u. 2 tunnine ekskursioon. Kes tahab aga omal käel jalutada ja tõusta suurepärase vaatega Huayna Picchu tippu, võib seda vabalt teha.
Machu Picchu on Lõuna-Ameerika tähtsamaid turistiatraktsioone ja üks uuest 7-st maailmaimest. Ta kujutab endast lummavat kohalikust hallikasvalgest graniidist arhitektuurikompleksi, mis eristub kontrastselt ümbritsevast tumerohelisest taustast- metsaga kaetud mägedest, taamal lumised tipud. See inkade kõige dramaatilisem tsitadell paikneb kahe mäetipu vahelisel terrassidega kurul ülevaatega Urubamba jõe U-kujulisele lookele. Arvatakse, et ta on kokkukukkumise äärel geoloogiliste murrangute tagajärjel. Inkad ajutiselt stabiliseerisid mäekülgi, muutes mõningad murrangujooned drenaažikanaliteks, ning kasutasid mitmesuguseid tehnikaid kivide ladumisel muutes neid maavärinakindlateks. Machu Picchu tähendab tõlkes «vana mägi» ja ei refereeri tegelikult üldse linna ennast. Ta asub 2500 m kõrgusel ja on raskesti ligipääsetav, tänu millele ta avastati alles 1911. aasta 24. juulil USA maadeavastaja ja Yale' arheoloogi Hiram Bingham'i poolt, kes otsis müütilist inkade kadunud linna Vilcabamba't. See oli fantasitiline leid oma olemuse poolest. Machu Picchu on nii imeline koht, et võtab hinge kinni ka neil, kes ei huvitu ajaloost.
Kella 11.30 paiku jõutakse tagasi hotelli, millele järgneb lõunasöök (oma raha eest, ~20 sol) ja siis uuesti rongile ja tagasi Ollantaytambo'sse. Saabudes astutakse privaatbussile ja sõidetakse Cuzco'sse oma vanasse hotelli.
11. päev: vaba päev Cuzco's. Valikulised ekskursioonid või siis niisama jalutamine ja puhkamine linnas.
12. -13. päev: peale hommikusööki sõit lennujaama. Registreerimine lennule Cuzco-Puerto Maldonado. Reisijuht tasub kohalikud lennujaamamaksud. Lennatakse üle lumiste Andide ja lend kestab u. 45 minutit.
Puerto Maldonado on kauge asula isegi Peruu mastaape silmas pidades, mille majandus põhineb kullapesemisel ja brasiilia pähklite (parapähkel) korjamisel.
Tambobata-Candamo Reservaati, kuhu sõidetakse, loetakse üheks paremaks ja bioloogiliselt mitmekesisemaks vihmametsaks maailmas.
Saabudes bussitransfeer (10 min) keskusesse, kuhu jäetakse mittevajaminevad asjad (näiteks soojad riided, suveniirid). Edasi u. tunniajane bussisõit mööda tolmust külateed Rio Tambopata sadamasse, kus astutakse pika mootorpaadi pardale ja edasi mööda jõge ülesvoolu (45 minutit) Posada Amazonas'e Lodge'ni. Rio Tambopata on Amazonas'e lisajõgi, mis suubub Madeira jõkke, mis omakorda Manaus'e juures (Brasiilia) Amazonas'esse. Paadis lõuna banaaanilehtedesse keeratud sooja toiduga. Õnne korral võib kallastel juba märgata maailma suurimaid närilisi kapibaarasid (kes on hea ujuja ja või kaaluda erinevatel andmetel 60-80 kg) ja erinevaid linde; samuti kullapesijaid ja indiaanikülasid. Saabudes tuleb turnida piki kõrget kallast ülespoole mööda treppi lodgesse, kus jagatakse tubadesse (avatud toad, moskiitovõrguga voodid) ja enne õhtusööki matk piki džunglirada vaatetornini, mille tipust avanevad imelised vaated vihmametsale ülevalpool puu latvu ja päikeseloojangule. Tohutute puude- raudpuude, brasiilia pähkli, kapoki-puude, viigipuude, kummipuude-ümber väänlevad liaanid. Allrindes kohtab «jalutavat palmi», mis sõna otseses mõttes muudab oma asukohta. NB! Tasku-või pealamp kaasa! Õhtusöök. Vaba aeg istuda baaris või kiikuda võrkkiiges ja kuulatada öise džungli hääli.
Teisel päeval paadisõit indiaanikülla, kus kasvatatakse, toodetakse ja tutvustatakse mitmesuguseid vihmametsas kasvavaid ravimtaimi, ka hallutsinogeenseid. Kohalik ravija-mees viib väikesele retkele küla ümbritsevasse džunglisse ja näitab ning annab seletusi erinevate taimede kohta. Edasi sõidetakse tagasi oma lodgesse lõunale, pärast mida järjekordne paadiretk koos 45 minutilise matkaga vihmametsarajal, et jõuda soodi-järve äärde (oxbow-lake). Seal minnakse väikesele lihasjõul töötavale praamile ja hakatakse vaikselt mööda järve sõitma, et näha erinevaid linde: dinosauruste arvatavat otsest järeltulijat hoatsiini, kärbsenäppi, tiigerhaigrut, aarat, türanntikatit, suure nokaga tuukani, turpiali (oropendula), jt. linnuriigi esindajaid, samuti kaimane, iguaane , kilpkonni ja hiidsaarmast.
Oranži-pruunika sulestikuga suur ja kohmakas hoatsiin on ainulaadne lind. Ta toitub taimelehtedest ja seetõttu meenutab ta seedeelundkond lehma seedeelundeid, et taimelehtede rakuseintes sisalduvat tselluloosi lagundada. Taimelehtede seedimise käigus tekib palju haisvat gaasi, mis eraldub kloaagi kaudu. Selle tõttu nimetatakse hoatsiini mitmetes keeltes ka haisulinnuks või haisukäoks. Linnud ronivad mööda puuoksi, kasutades tiibade otsas olevaid küüniseid. Nad on väga halvad lendajad, kes veedavad suurema osa elust puude otsas. Magades toetuvad nad kummitaolise rinnakupaksendiga vastu puutüve.
Ümbritsevas vihmametsas võib kohata möira-, ämblik-, titi-ning pisikesi oravahve ja pügmee marmosetti, madusid (näiteks vikerkaare-boad või ülimürgist fer-de-lance' ehk kaisakat), sipelgakaru, vöölast (armadill), jaaguari ning taapiri.
Taapir'i kutsuvad kohalikud sachavaca'ks ehk «metslehmaks», mis tuleneb ketšuakeelseset sõnast sacha- mets ja hispaaniakeelsest sõnast vaca- lehm. See naljaka välimusega loom võibki kasvada lehma suuruseks.
Linnuvaatlusele järgneb piraajapüük! Püütakse õngedega, kus konksu otsas toores veritsev liha. Siis kaldale ja matk tagasi jõe äärde, kust paat viib meid oma lodgesse. Peale õhtusööki soovijatele öine džungliretk lodge ümbruses eesmärgiga kohata öise eluviisiga loomi, põhiliselt küll putukaid (mürgiseid ämblikke, raagritsikaid, jt.), madusid ning konni.
14. päev: enne ärasõitu soovijatele aarade vaatepunkti külastamine, kus varjust jälgitakse, kuidas need suured värvilised linnud lendavad kohale kaldajärsakult savi lakkuma (kohalik nimetus sellele protsessile on colpas). Sellele on mitmesugused seletused: mineraalide vajadus, kommunikatsioonivajadus, jne. Siin võib kohata ka jaaguari, kes tuleb linde passima! Edasi hommikusöök ja paadiretk tagasi. Sadam-buss-lennujaam-Cusco-Lima. Majutus endisesse hotelli.
15. päev: ärasõidupäev. NB! Lennujaamas tuleb tasuda 31 USD maksu: protseduur lihtne- pärast check-in' lähete oma pardakaardiga ENNE tolli asuvasse tax-osakonda, maksate ära ja saate vastava kleebise piletile, ilma milleta tolli ei lasta.
