BELIZE: KESK-AMEERIKA PÄRL
2004. aasta septembris lendasin Belize'sse Lufthansaga Frankfurti ja Houstoni kaudu, et osaleda rahvusvahelisel turismimessil BETEX'2004. Pärast messi tutvusin riigiga: lendasin Belize City'st Placencia'sse ja käisin snorgeldamas-sukeldumas Blue Hole's, snorgeldasin haide ja raidega Shark-Ray alleel San Pedro ligidal, osalesin "koopa-tuubingul" mööda maa-alust jõge, turnisin maiade püramiididel, matkasin vihmametsas, jne.
Belize on pindalalt Eestimaast kaks korda ja rahvaarvult koguni viis korda väiksem riik Kesk-Ameerikas. Kuna kuni 1973. aastani kandis riik nime Briti Honduras ja ka praeguseks riigipeaks on Suurbritannia kuninganna (kuigi Belize saavutas sõltumatuse 1981, aga kuulub Briti Rahvaste Ühendusse), siis on tegemist inglisekeelse riigiga. Kuna Belize on hõredalt asustatud, siis pakub see riik ohtralt nii looduslikke, seikluslikke, kui ka arheoloogilisi avastamisrõõme. Paiknes ju ka Belize territooriumil müstiliselt kadunud maiade (ka maajade) riigi tsivilisatsioon, millest praeguseks annavad aimu hulk varemeid ja maia-indiaanlaste järeletulijad. Kuna Belize kaldaid uhub Kariibi meri (Belizele kuulub üle paarisaja korallsaare) ja siin paikneb maailmas suuruselt teine korallriff (Austraalias esimene), siis on riik eelkõige tuntud oma kuulsate sukeldumispaikade poolest.
Belize hõre asustus omakorda eeldab, et lisaks arheoloogia-ja veealusemaailma huvilistele, pakub siin seiklusotsijatele ja loodusuurijatele võrratut kogemust suurt osa riiki kattev džungel, mis kohati vaheldub tsitruliste, banaanide ja mangopuude istandustega. Belizel valitseb niiske troopiline kliima, kus natuke jahedam on Maia mäestikus (kõrgeim tipp Victoria 1122m). Omaette teema on Belize kliimat mõjutavad orkaanid, millede kõrghooaeg on juunist-novembrini. Viimane tugev orkaan tabas riiki 2001.a. (orkaan “Iris”), kus tuule tugevus ületas kohati 242 km/h. Kuigi endine inglise koloonia, on liiklus Belizel siiski parempoolne, sest orkaan Hattie 1961.a. pühkis minema kõik vasakpoolsed autod! Peale seda orkaani viidi riigi pealinn Belize City'st üle Belmopani, kolisid kõik tähtsamad valitsusasutused, kuid näiteks USA jättis oma saatkonna kolimata. Viimati sealkandis möllanud “Ivan” puudutas põgusalt ainult väilimisi saari: lainetus lõhkus mõned kaid ja ujutas üle mõned külatänavad. Ise viibisin parasjagu sisemaal, kus ei olnud midagi tunda!
Kuigi Belize rahvaarv on umbes kaks Tartut (~260000 elanikku), on tema etniline koosseis üpris kirju: kreoolid- briti piraatide, hispaanlaste, portugallaste ja prantslaste ning aafrika orjade järeltulijad (31% rahvastikust), kes räägivad unikaalset, raskesti arusaadavat inglise dialekti; mestiitsid: hispaanlaste ja Kesk-Ameerika indiaanlaste järeltulijad (44%), maia keelt rääkivad maiad moodustavad nüüd kõigest 10% rahvastikust ja lõunaprovintsis elavad garifunad (Lõuna-Ameerika indiaanlaste ja aafrika orjade järeltulijad)7%. Mis puutub kreoolidesse, siis on seda rahvust väga erinevalt refereeritud ja see sõna tähendab palju asju paljudele inimestele. Näiteks portugallased nimetasid kreoolideks Uue Maailma Aafrika päritolu orje. Kui olla korrektne, siis kreool on “igaüks, kes ütleb, et ta on”. Üks huvitav rahvusgrupp on Madalmaadest väljarännanud mennoniidid: need on 16. sajandil Madalmaades rajatud protestantliku usulahu liikmed. Esimesed mennoniidid (3500 inimest) saabusid Briti Hondurasesse 1958.a. ja neid võeti siin avasüli vastu, kuna nad on visad põlluharijad. Ka praegu tuleb enamus Belize piima- ja lihatoodangust mennoniitide farmidest. Mennoniidite religioon on väga range ja konservatiivne: nad peavad kinni Mäejutluse nõuetest, eitavad sõjaväeteenistust, väga lihtne eluviis ja range moraal. Kuigi mennoniidid pole tehnikauuendustega eriti kaasa läinud, on siiski edumeelsemad hakanud kasutama traktoreid ja masinaid oma põllumajanduslikus tootmises.
Mida siis Belizes pihta hakata? Kas minna hommikul sukelduma või snorgeldama korallrifile ning pärastlõunal külastada maiade varemeid, või hoopis matkata džunglis? Belizes tuleb arvestada, et autorent on üpris kallis (~55 $ päev), kuid kohalike bussidega on võimalik kiirelt ja mis seal salata, ka eksootiliselt kohale pääseda. Kolmas võimalus on lülituda mingisse ekskursioonigruppi. Riigis on kolm peateed, mis sarnanevad Viljandi-Tartu maanteele: põhjasuunaline (viib Mehhikosse), läänesuunaline (viib Guatemalasse) ja lõunasuunaline. Ülejäänud teed on harilikult katteta. “Cessna” väikelennuk on populaarne liiklemisvahend ja tihti meenutab lennuväli jupikest kõnniteest.
Kuigi maiade tsivilisatsioon hakkas kaduma kuskil 900 m.a.j (olles eelnevalt eksisteerinud u. 2500 aastat), tegutsesid mõned maiade kultuurikeskused hispaanlaste saabumiseni 1500-ndatel aastatel. Klassikalise perioodi ajal (250 m.a.j-900 m.a.j) ületas Belize rahvaarv üle 1 miljoni elaniku ja arvatakse, et Belize oli sel ajal Maia tsivilisatsiooni südameks. Nii oligi näiteks Altun Ha (“kaljuvesi”) sel ajal elav kaubanduskeskus, mis ühendas Kariibimere regioone sisemaiste maiade keskustega. Siit on leitud maia-alade suurim nefriidist nikerdatud Päikesejumala (Kinich Ahau)pea. Caracol (“tigu”) on seevastu suurim maiade keskus Belizes, mis oli kunagi koduks 150000 inimesele. Kõrgeim püramiid kõrgub siin ligi 50 m ja on siiani kõrgeim inimese poolt ehitatud objekt Belizes. Xunantunich (“kaljuneiu”) seevastu oli klassikaajastu peamiseks tseremoniaalkeskuseks, mille kuus väljakut (plazat) on ümbritsetud 25 templi ja palee poolt. Üle kõige kõrgub 40 meetrine “El Castillo” (“kindlus”). Xunantunich asub Guatemala piiril ja selle külastamiseks tuleb sõita käsitsiveetava praamiga üle Mopani jõe.
Peale varemete pakub Belize ohtralt võimalusi floora- ja faunahuvilistele või siis lihtsalt seikluseihkajatele. Belize faunaga tutvumist tuleks alustada siiski kohalikust loomaaiast (Belize Zoo), et saada aimu siinsest elustikust. Loomaaias on esindatud ainult need faunaesindajad, keda võib Belizes kohata (näiteks ei ole seal jääkaru): jaaguar (on olemas ka nn “must panter”), puuma, oselot, jaguarundi, sipelgaõgija (kelle 60 cm pikkune keel käib suust välja 160 korda minutis!), koaati, häbelik tapiir, ööloom kinkažu, aguuti, pekaar, armadill, möiraahv, ämblikahv, krokodill, rahvuslind tuukan, fregattlind ja paljud teised kohalikud linnud, imetajad ja roomajad. Kui juhtute ööbima džunglilodžas, siis on kindel, et ärkate hommikul ülesse möiraahvide häälitsuste peale: kõrge puu otsas istuv isane alustab “kontserti”, millega varsti liituvad emane ja pojad. Möiraahvid lasevad kuuldavale mitmesuguseid helisid (sea ruigamine, jaaguari möirgamine jne.), ise sealjuures üksteisele tõsiselt otsa põrnitsedes. Arvatakse, et nende möiretega nad lokaliseerivad oma peret ja ka määratlevad territooriumi. Kogenud giidi saatel mööda džungliradu matkates võib nii mõnigi senikogematu elukas teele jääda, samas saab aimu ka kohalikust floorast a la “parempoolset taime käperdades saate mürgistuse, aga kui närite selle vasakpoolse taime lehti või juuri-saate terveks”. Lisaks džungliradadele on võimalik sõita paadi või kanuuga piki jõgesid ja nii saada aimu kohalikust loodusest. Üks hea jõgi kohtamaks krokodille ja möiraahve, on Monkey River (“Ahvijõgi”). Selle jõe suudmes võib kohata ka delfiine ning paadisuurust manateed ehk merilehma. Belize pakub midagi ka speleoloogidele või lihtsalt nendele, kes saavad adrenaliinilaengu “cave tubing'ut” harrastades. See kujutab endast kükloop peas kummirõngastel sõitmist piki maa-alust jõge.
Kõige tuntum on Belize siiski oma maailmakuulsate sukeldumispaikade poolest. Kuusaim neist on kahtlemata Blue Hole: see 300 meetrise läbimõõduga auk on 122 meetri sügav, mis on ümbritsetud madalaveelise rifiga. Arvatakse, et see oli kunagi koobas (siit on leitud stalagtiite ja stalagmiite), mille lagi langes sisse kuskil 10000 aastat tagasi. Teine, hüpoteetilisem variant, väidab, et see “auk” tekkis meteoriidi löögi tagajärjel (auk on praktiliselt ümmargune). “Auku” on uurinud ka kuulus J.Cousteau. Blue Hole paikneb Lighthouse Reef Atollil. Lisaks sukeldumisele pakub madalaveeline riff mitmekesiseid võimalusi neile, kes akvalangiga ei taha veealuse maailmaga tutvuda. Üks põnevamaid variante on snorgeldada Hol Chani Merekaitsealal, kus "Shark-Ray Alley-s” ujudes on lähim, kuigi mitte ohtlik, kokkupuude haide ja raidega garanteeritud! Kindlasti kohtate ammhaid või isegi härghaid, samuti astelraid, hiiglaslikku grouperit, sihvakat barrakuudat ja hulganisti väiksemaid kirevaid kalu (klounkalad, ingelkalad, papagoikalad jt.), ja kui veab, siis ka merikilpkonna. Sukeldujatele teadmiseks, et Placencia kanti (rannikuküla Belize keskosas) tulevad aprillis-mais tohutud, aga ohutud vaalhaid.
Peale vesises keskkonnas olemise võib ka nautida lihtsalt rannapuhkust kookospalmide varjus. Jõukamad võivad siin lubada ka mõne erasaare rentimist, nagu näiteks Cayo Espanto (viimati puhkas seal Leonardo di Caprio). Luksuse ihaldajatele võiks soovitada einestamist või ka ööbimist Francis Ford Coppolale kuuluvas Turtle Inn'is Placencias, mille 2001.a. Orkaan “Iris” maapinnalt pühkis ja mis on nüüd täielikult taastatud. Kuulsale Hollywoodi filmirežissöörile (“Ristiisa”!) kuulub Belizes kaks hotelli ja üks Guatemalas.
Kuidas saab siis üks eestimaalane Belizesse? Näiteks Houstoni või Miami kaudu (u. 2 tundi lendu nendest linnadest) või siis läbi Mehhiko ja Guatemala. Ise soovitaksin kombineerida Belize Guatemalaga. Lisaks väiksematele bürokraatiatõketele tagab see marsruut, et külastate sellist suurepärast maad nagu seda on Guatemala: 33 vulkaani maa, millest 7 on tegutsevad; imeilus, kolme vulkaani poolt ümbritsetud Atitlan järv; 19 erinevat ökosüsteemi (pilvemetsadest Kariibi mere või Vaikse ookeani rannikuni, männimetsad ja lopsakad džunglid), endine pealinn ja koloniaalajastu juveel Antigua ning värvikirevate riietega (raske on leida sarnaselt riietatud inimest) maia-indiaanlased oma põliste rituaalidega; UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluv Tikal, mis on üks suurimaid ja tähtsamaid maiade ehitisi, kus umbes kolmele Muhumaa suurusele maa-alale on laialipillutatud üle 4000 erineva templi (kõrgemad kuni 70 m), pühamu, palee, tseremoniaalplatvormi ja väljaku. Tikal asub keset džunglit, on siiani täielikult lahtikaevamata ning varemetel kargavad ahvid ja puudel lendlevad papagoid ning tuukanid.
Kokkuvõtteks võib öelda, et Belize ja Guatemala on külastamist väärt, kuigi sinna reisimine on kallim ja ajavahe pikem kui itta sõites, aga saadud elamused väärivad seda.
Belize on pindalalt Eestimaast kaks korda ja rahvaarvult koguni viis korda väiksem riik Kesk-Ameerikas. Kuna kuni 1973. aastani kandis riik nime Briti Honduras ja ka praeguseks riigipeaks on Suurbritannia kuninganna (kuigi Belize saavutas sõltumatuse 1981, aga kuulub Briti Rahvaste Ühendusse), siis on tegemist inglisekeelse riigiga. Kuna Belize on hõredalt asustatud, siis pakub see riik ohtralt nii looduslikke, seikluslikke, kui ka arheoloogilisi avastamisrõõme. Paiknes ju ka Belize territooriumil müstiliselt kadunud maiade (ka maajade) riigi tsivilisatsioon, millest praeguseks annavad aimu hulk varemeid ja maia-indiaanlaste järeletulijad. Kuna Belize kaldaid uhub Kariibi meri (Belizele kuulub üle paarisaja korallsaare) ja siin paikneb maailmas suuruselt teine korallriff (Austraalias esimene), siis on riik eelkõige tuntud oma kuulsate sukeldumispaikade poolest.
Belize hõre asustus omakorda eeldab, et lisaks arheoloogia-ja veealusemaailma huvilistele, pakub siin seiklusotsijatele ja loodusuurijatele võrratut kogemust suurt osa riiki kattev džungel, mis kohati vaheldub tsitruliste, banaanide ja mangopuude istandustega. Belizel valitseb niiske troopiline kliima, kus natuke jahedam on Maia mäestikus (kõrgeim tipp Victoria 1122m). Omaette teema on Belize kliimat mõjutavad orkaanid, millede kõrghooaeg on juunist-novembrini. Viimane tugev orkaan tabas riiki 2001.a. (orkaan “Iris”), kus tuule tugevus ületas kohati 242 km/h. Kuigi endine inglise koloonia, on liiklus Belizel siiski parempoolne, sest orkaan Hattie 1961.a. pühkis minema kõik vasakpoolsed autod! Peale seda orkaani viidi riigi pealinn Belize City'st üle Belmopani, kolisid kõik tähtsamad valitsusasutused, kuid näiteks USA jättis oma saatkonna kolimata. Viimati sealkandis möllanud “Ivan” puudutas põgusalt ainult väilimisi saari: lainetus lõhkus mõned kaid ja ujutas üle mõned külatänavad. Ise viibisin parasjagu sisemaal, kus ei olnud midagi tunda!
Kuigi Belize rahvaarv on umbes kaks Tartut (~260000 elanikku), on tema etniline koosseis üpris kirju: kreoolid- briti piraatide, hispaanlaste, portugallaste ja prantslaste ning aafrika orjade järeltulijad (31% rahvastikust), kes räägivad unikaalset, raskesti arusaadavat inglise dialekti; mestiitsid: hispaanlaste ja Kesk-Ameerika indiaanlaste järeltulijad (44%), maia keelt rääkivad maiad moodustavad nüüd kõigest 10% rahvastikust ja lõunaprovintsis elavad garifunad (Lõuna-Ameerika indiaanlaste ja aafrika orjade järeltulijad)7%. Mis puutub kreoolidesse, siis on seda rahvust väga erinevalt refereeritud ja see sõna tähendab palju asju paljudele inimestele. Näiteks portugallased nimetasid kreoolideks Uue Maailma Aafrika päritolu orje. Kui olla korrektne, siis kreool on “igaüks, kes ütleb, et ta on”. Üks huvitav rahvusgrupp on Madalmaadest väljarännanud mennoniidid: need on 16. sajandil Madalmaades rajatud protestantliku usulahu liikmed. Esimesed mennoniidid (3500 inimest) saabusid Briti Hondurasesse 1958.a. ja neid võeti siin avasüli vastu, kuna nad on visad põlluharijad. Ka praegu tuleb enamus Belize piima- ja lihatoodangust mennoniitide farmidest. Mennoniidite religioon on väga range ja konservatiivne: nad peavad kinni Mäejutluse nõuetest, eitavad sõjaväeteenistust, väga lihtne eluviis ja range moraal. Kuigi mennoniidid pole tehnikauuendustega eriti kaasa läinud, on siiski edumeelsemad hakanud kasutama traktoreid ja masinaid oma põllumajanduslikus tootmises.
Mida siis Belizes pihta hakata? Kas minna hommikul sukelduma või snorgeldama korallrifile ning pärastlõunal külastada maiade varemeid, või hoopis matkata džunglis? Belizes tuleb arvestada, et autorent on üpris kallis (~55 $ päev), kuid kohalike bussidega on võimalik kiirelt ja mis seal salata, ka eksootiliselt kohale pääseda. Kolmas võimalus on lülituda mingisse ekskursioonigruppi. Riigis on kolm peateed, mis sarnanevad Viljandi-Tartu maanteele: põhjasuunaline (viib Mehhikosse), läänesuunaline (viib Guatemalasse) ja lõunasuunaline. Ülejäänud teed on harilikult katteta. “Cessna” väikelennuk on populaarne liiklemisvahend ja tihti meenutab lennuväli jupikest kõnniteest.
Kuigi maiade tsivilisatsioon hakkas kaduma kuskil 900 m.a.j (olles eelnevalt eksisteerinud u. 2500 aastat), tegutsesid mõned maiade kultuurikeskused hispaanlaste saabumiseni 1500-ndatel aastatel. Klassikalise perioodi ajal (250 m.a.j-900 m.a.j) ületas Belize rahvaarv üle 1 miljoni elaniku ja arvatakse, et Belize oli sel ajal Maia tsivilisatsiooni südameks. Nii oligi näiteks Altun Ha (“kaljuvesi”) sel ajal elav kaubanduskeskus, mis ühendas Kariibimere regioone sisemaiste maiade keskustega. Siit on leitud maia-alade suurim nefriidist nikerdatud Päikesejumala (Kinich Ahau)pea. Caracol (“tigu”) on seevastu suurim maiade keskus Belizes, mis oli kunagi koduks 150000 inimesele. Kõrgeim püramiid kõrgub siin ligi 50 m ja on siiani kõrgeim inimese poolt ehitatud objekt Belizes. Xunantunich (“kaljuneiu”) seevastu oli klassikaajastu peamiseks tseremoniaalkeskuseks, mille kuus väljakut (plazat) on ümbritsetud 25 templi ja palee poolt. Üle kõige kõrgub 40 meetrine “El Castillo” (“kindlus”). Xunantunich asub Guatemala piiril ja selle külastamiseks tuleb sõita käsitsiveetava praamiga üle Mopani jõe.
Peale varemete pakub Belize ohtralt võimalusi floora- ja faunahuvilistele või siis lihtsalt seikluseihkajatele. Belize faunaga tutvumist tuleks alustada siiski kohalikust loomaaiast (Belize Zoo), et saada aimu siinsest elustikust. Loomaaias on esindatud ainult need faunaesindajad, keda võib Belizes kohata (näiteks ei ole seal jääkaru): jaaguar (on olemas ka nn “must panter”), puuma, oselot, jaguarundi, sipelgaõgija (kelle 60 cm pikkune keel käib suust välja 160 korda minutis!), koaati, häbelik tapiir, ööloom kinkažu, aguuti, pekaar, armadill, möiraahv, ämblikahv, krokodill, rahvuslind tuukan, fregattlind ja paljud teised kohalikud linnud, imetajad ja roomajad. Kui juhtute ööbima džunglilodžas, siis on kindel, et ärkate hommikul ülesse möiraahvide häälitsuste peale: kõrge puu otsas istuv isane alustab “kontserti”, millega varsti liituvad emane ja pojad. Möiraahvid lasevad kuuldavale mitmesuguseid helisid (sea ruigamine, jaaguari möirgamine jne.), ise sealjuures üksteisele tõsiselt otsa põrnitsedes. Arvatakse, et nende möiretega nad lokaliseerivad oma peret ja ka määratlevad territooriumi. Kogenud giidi saatel mööda džungliradu matkates võib nii mõnigi senikogematu elukas teele jääda, samas saab aimu ka kohalikust floorast a la “parempoolset taime käperdades saate mürgistuse, aga kui närite selle vasakpoolse taime lehti või juuri-saate terveks”. Lisaks džungliradadele on võimalik sõita paadi või kanuuga piki jõgesid ja nii saada aimu kohalikust loodusest. Üks hea jõgi kohtamaks krokodille ja möiraahve, on Monkey River (“Ahvijõgi”). Selle jõe suudmes võib kohata ka delfiine ning paadisuurust manateed ehk merilehma. Belize pakub midagi ka speleoloogidele või lihtsalt nendele, kes saavad adrenaliinilaengu “cave tubing'ut” harrastades. See kujutab endast kükloop peas kummirõngastel sõitmist piki maa-alust jõge.
Kõige tuntum on Belize siiski oma maailmakuulsate sukeldumispaikade poolest. Kuusaim neist on kahtlemata Blue Hole: see 300 meetrise läbimõõduga auk on 122 meetri sügav, mis on ümbritsetud madalaveelise rifiga. Arvatakse, et see oli kunagi koobas (siit on leitud stalagtiite ja stalagmiite), mille lagi langes sisse kuskil 10000 aastat tagasi. Teine, hüpoteetilisem variant, väidab, et see “auk” tekkis meteoriidi löögi tagajärjel (auk on praktiliselt ümmargune). “Auku” on uurinud ka kuulus J.Cousteau. Blue Hole paikneb Lighthouse Reef Atollil. Lisaks sukeldumisele pakub madalaveeline riff mitmekesiseid võimalusi neile, kes akvalangiga ei taha veealuse maailmaga tutvuda. Üks põnevamaid variante on snorgeldada Hol Chani Merekaitsealal, kus "Shark-Ray Alley-s” ujudes on lähim, kuigi mitte ohtlik, kokkupuude haide ja raidega garanteeritud! Kindlasti kohtate ammhaid või isegi härghaid, samuti astelraid, hiiglaslikku grouperit, sihvakat barrakuudat ja hulganisti väiksemaid kirevaid kalu (klounkalad, ingelkalad, papagoikalad jt.), ja kui veab, siis ka merikilpkonna. Sukeldujatele teadmiseks, et Placencia kanti (rannikuküla Belize keskosas) tulevad aprillis-mais tohutud, aga ohutud vaalhaid.
Peale vesises keskkonnas olemise võib ka nautida lihtsalt rannapuhkust kookospalmide varjus. Jõukamad võivad siin lubada ka mõne erasaare rentimist, nagu näiteks Cayo Espanto (viimati puhkas seal Leonardo di Caprio). Luksuse ihaldajatele võiks soovitada einestamist või ka ööbimist Francis Ford Coppolale kuuluvas Turtle Inn'is Placencias, mille 2001.a. Orkaan “Iris” maapinnalt pühkis ja mis on nüüd täielikult taastatud. Kuulsale Hollywoodi filmirežissöörile (“Ristiisa”!) kuulub Belizes kaks hotelli ja üks Guatemalas.
Kuidas saab siis üks eestimaalane Belizesse? Näiteks Houstoni või Miami kaudu (u. 2 tundi lendu nendest linnadest) või siis läbi Mehhiko ja Guatemala. Ise soovitaksin kombineerida Belize Guatemalaga. Lisaks väiksematele bürokraatiatõketele tagab see marsruut, et külastate sellist suurepärast maad nagu seda on Guatemala: 33 vulkaani maa, millest 7 on tegutsevad; imeilus, kolme vulkaani poolt ümbritsetud Atitlan järv; 19 erinevat ökosüsteemi (pilvemetsadest Kariibi mere või Vaikse ookeani rannikuni, männimetsad ja lopsakad džunglid), endine pealinn ja koloniaalajastu juveel Antigua ning värvikirevate riietega (raske on leida sarnaselt riietatud inimest) maia-indiaanlased oma põliste rituaalidega; UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluv Tikal, mis on üks suurimaid ja tähtsamaid maiade ehitisi, kus umbes kolmele Muhumaa suurusele maa-alale on laialipillutatud üle 4000 erineva templi (kõrgemad kuni 70 m), pühamu, palee, tseremoniaalplatvormi ja väljaku. Tikal asub keset džunglit, on siiani täielikult lahtikaevamata ning varemetel kargavad ahvid ja puudel lendlevad papagoid ning tuukanid.
Kokkuvõtteks võib öelda, et Belize ja Guatemala on külastamist väärt, kuigi sinna reisimine on kallim ja ajavahe pikem kui itta sõites, aga saadud elamused väärivad seda.
No comments:
Post a Comment